Kari Käsper: Õigus viha õhutada?
Justiitsministeeriumis on ette valmistamisel eelnõu, millega muudetakse senikehtivaid viha õhutamise sätteid karmimaks ning kaitset tõhusamaks. Eelnõu on tekitanud ühiskonnas hirmu, et selle abil võidakse hakata maha suruma poliitiliste vastaste arvamuste avaldamist või piirata internetivabadust. Eesti Inimõiguste Keskus on oma vastuses eelnõu toetanud ning saanud seetõttu kriitikat. Valitsusvälise vabaühendusena ei ole keskuse roll aga igal võimalikul juhul riiki kritiseerida, vaid ka tunnustada vajalikke algatusi ja isegi juhul kui need ei ole ühiskonnas esmapilgul populaarsed. Selgitan järgnevalt, miks arvan, et viha õhutamist puudutavaid sätteid tuleks muuta.
Inimõigused ei ole üldiselt absoluutsed, ka sõnavabadus ei ole piiramatu. Teiste inimeste õiguste kaitseks on sõnavabadust lubatud ja teatud olukordades vajalik piirata, näiteks seetõttu, et kaitsta nende inimeste õigust mitte olla diskrimineeritud. Tänapäevased inimõigusnormid sündisid teatavasti Teise maailmasõja järel ning üks nende olulisi eesmärke oli edaspidi ära hoida teisi holokausti sarnaseid sündmusi.
Ekstremistlikud poliitilised liikumised, mille tegevus ja eesmärgid on kantud vihast teise nahavärvi, usutunnistuse või seksuaalse orientatsiooniga inimeste gruppide vastu on paraku ka tänapäeval olemas ning mitmes Euroopa riigis tugevalt kanda kinnitanud. Kuigi Eestis on sellised rühmitused seni marginaalsed, näitavad erinevad avaliku arvamuse uuringud, et sallimatus on ka siin levinud.
Väljendusel ja väljendusel on vahe
Euroopa inimõiguste kohus on leidnud, et teatud laadi väljendused on viha õhutavad ning seetõttu vastuolus Euroopa inimõiguste konventsiooniga. Nende hulka kuuluvad näiteks rassism, ksenofoobia, antisemiitlus, agressiivne rahvuslus ja vähemuste ning immigrantide diskrimineerimisele õhutamine. Samas on oluline vahet teha, millal on tegemist tegeliku ekstremismile õhutamise ja millal ajakirjanike, poliitikute või tavainimeste õigusega ennast vabalt väljendada, sealhulgas teisi “solvata, šokeerida või häirida”. Selle vahe tegemine on keeruline ning peab lähtuma konkreetsest olukorrast.
Inimõigusi ei tohi kuritarvitada. Sõnavabaduse kasutamine ei tohi viia selleni, et see töötab inimõiguste ja demokraatia vastu. Selles mõttes on õigustatud natsistlike organisatsioonide ärakeelamine ning karistamine nende liikmelisuse eest, sest nende organisatsioonide peamine eesmärk on teatud gruppi kuuluvate inimeste õiguste piiramine. Oma inimõiguste realiseerimise varjus teiste inimgruppide õiguste piiramine või võimatuks muutmine ei ole kuidagi kooskõlas inimõigusnormide, sealhulgas Põhiseaduse mõttega.
Näiteid selle kohta ei pea kaugelt tooma: Reformierakond registreeris teatavasti hiljuti oma Tallinna kontori ette fiktiivse meeleavalduse, et tegelikku meeleavaldust ära hoida. Selline tegevus ei ole kindlasti kooskõlas inimõiguste mõttega, nagu ka destruktiivsed väljendid, mille eesmärk on õhutada viha teatud ühiskonnagrupi vastu.
Viha õhutamise keelu eesmärk on muuta vihakõne kuriteoks iseeneses, sõltumata sellest, kas selle tulemus on mõne kuriteo toime panemine. Selle grupi diskrimineerimine läbi viha õhutava väljendi kasutamise asetab selle grupi ebasoodsamasse olukorda võrreldes teiste gruppidega. See takistab sellesse gruppi kuulujate osalust ühiskondlikus elus, marginaliseerib neid. Asjaolu, et riik lubab sellist viha õhutamist peaaegu takistamatult, soodustab marginaliseerumist veelgi, saates ühiskonnale sõnumi, et vähemusgrupp ei vääri riigi kaitset.
Faktid või eelarvamused?
Eestis reguleerib viha õhutamist praegu karistusseadustiku paragrahv 151. Selle kohaselt karistatakse tegevust, millega on avalikult kutsutud üles vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundiga ainult juhul kui sellega on põhjustatud oht isiku elule, tervisele või varale. Kausaalset seost tõendada on peaaegu võimatu, mistõttu ongi säte jäänud olulise rakenduseta ning viha õhutamise vastane kaitse Eestis peaaegu puudub. Seadus on olemas, aga ei tööta ning seadust muutmata kaitset ei saa tekitada.
Justiitsministeeriumis valminud eelnõu viib Eesti seadused kooskõlla rahvusvaheliste inimõigusnormidega, millega Eesti on lepingutele alla kirjutades nõustunud. Samuti võtab eelnõu arvesse Eestile (ka näiteks ÜRO universaalse perioodilise läbivaatuse raames) tehtud soovitusi. See tugineb Euroopa Liidu vastavale raamotsusele rassistlike ja ksenofoobsete väljenduse kohta, mille ülevõtmine pidi olema toimunud juba paar aastat tagasi. Kui Eesti on otsustanud, et sallivus ja vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste kaitse on oluline väärtus, siis tuleb selles osas ka konkreetseid samme astuda. Viha õhutamise reeglite karmistamist toetavad Euroopas mitmed rahvusvahelised inimõiguste kaitse organisatsioonid, nagu Euroopa rassismivastane võrgustik ENAR, Human Rights Watch või Euroopa Liidu põhiõiguste agentuur.
Demokraatlikus ja avatud ühiskonnas on oluline, et ideed ja mõtted saaksid vabalt levida. Lisaks avatusele on oluline, et debatt põhineks faktidel, mitte teaduslikult põhistamata eelarvamustel. Samuti tuleb ühiskondlikus debatis teadvustada ja austada vaadete erinevusi ning hoiduda diskrimineerimisest. Kui avatusega on meil asjad väga hästi ja faktide osas enam-vähem, siis vaadete mitmekesisuse osas on arenguruumi. Probleem pole selles, et erinevaid vaateid ei ole, aga nad lihtsalt ei pääse ühiskonnas piisavalt esile. Peavoolust kaugemale jäävate arvamustega või vähemuste hulka kuuluvad inimesed ei julge oma arvamusi avaldada, sest kardavad, et see võib viia viha õhutamiseni nende ja nendega samasse vähemusse kuuluvate inimeste suhtes.
Viha õhutamise tõhusam keelamine ei tähenda ühiskondliku debati vaesestumist, vaid selle rikastumist, sest seni vait olnud hääled saavad rohkem kõlada. Legitiimset kriitikat ideede ja mõtete sisu üle ei piira viha õhutamise sätete muutmine kuidagi.
Ohtu vabale internetivabadusele võivad uued reeglid kujutada vaid juhul kui neid ebamõistlikult ja valesti rakendatakse. Kuna suur osa ühiskondlikust arutelust on kolinud internetti, siis tuleb ka internetis tähele panna, et väljendusvabaduse varjus ei diskrimineeritaks kedagi või õhutataks vihkamist mõne ühiskonnagrupi suhtes.
Internetikeskkondades on samas kõrgelt arenenud mehhanismid, mis kaitsevad viha õhutamise eest kohati isegi tugevamalt kui seadused. Nii saab Facebookile teada anda rassistlikust postitusest ja usulisele vihkamisele õhutav kommentaar on Delfist pärast teavitamist kustutatud. Selles kontekstis tuleb samas muret tunda selle üle, kas see, kes teatise põhjal sõnumi kustutada otsustab, oskab piisavalt hästi vahet teha sellel, mis on lubatud “häiriv, šokeeriv ja solvav” ning mis on lubamatu viha õhutamine. Selleski kontekstis aitaks täpsem ja tõhusam seadus, mis piisavalt mõjusa sõnastuse korral toob kaasa ka vastava kohtupraktika.
Seega räägib viha õhutamise sätete muutmise poolt oluliselt rohkem argumente kui nende vastu. Samas on oluline, et uute sätete üle toimuks sisuline, faktidel põhinev ning erinevaid arvamusi ja vaatenurki austav diskussioon, et leida Eestile sobivaim lahendus. Vastasel juhul võib juhtuda nagu võrdse kohtlemise seadusega, mille puhul võeti Euroopa Komisjoni survel seadus küll vastu, ent seaduse rakendamine pole olnud kuigi oluline poliitiline prioriteet.
(Autor on Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja.)
