AINULT DELFIS: Katkend Sofi Oksaneni uuest romaanist "Kui tuvid kadusid"

Sel nädalavahetusel ilmub Delfis kolm katkendit Sofi Oksaneni äsja eesti keeles ilmunud romaanist "Kui tuvid kadusid", mis räägib Eesti elust Teise maailmasõja Saksa okupatsiooni ajal ja kuuekümnendate ENSV-s. Romaan liigub läbi kolme aastakümne, mille sisse jääb Eesti Vabariigi esimese perioodi lõpp, Teine ilmasõda ning servapidi sulav ja stagneeruv Nõukogude Liit. Raamatu andis välja kirjastus Varrak.

1942
Taara küla,
Estlandi kindralkomissariaat,
Ostlandi riigikomissariaat

Edgar seisis saunalävel ja ta suu vahutas. Kuulsin Rosalie nime, tädipoja käed vehkisid, aga ma ei mõistnud, miks ta mu kallimast rääkis. Lahtisest uksest puhus tuul sisse, mu särk laperdas, põrand tõmbus veest tumedaks.

„Kas sa kuulad ka? Saad sa aru, mida ma räägin?”
Edgari hääl kostis kaugustest. Klaaspurk kukkus laualt praksaki maha, selle sees olid varsakabjad. Tuul keerutas lilled seina äärde, hiirelõksu kõrvale. Jõllitasin lilli. Need olid Rosalie korjatud, alles äsja põimusid tema sõrmed minu omadega. Värisesin, justkui oleksin nööril kuivav tubakaleht, ja mul oli palav, justkui oleks mu süda topitud saunatünni. Pärast kuumahoogu hakkas külm südame ümbert kõhtu vajuma, ma ei tundnud enam oma jäsemeid. Edgari suu plärises edasi.
„Said sa aru, mis ma ütlesin? Ta maeti juba maha.”
„Kuule, Vorst, pane nüüd uks kinni.”
„Roland, sa pead praegu Leonidast ja mammast aru saama. Ta tuli vaikselt maha matta, kael oli jälgi täis.”
„Jää vakka, Vorst.”
Heitsin pilgu hiirelõksule. See oli tühi.
„Mis jälgedest sa räägid?” karjusin.
„Et kaela peal olid jäljed! Naiste meel on ju kõikuv, ega me ei tea, mis teda sellisele patuteole ajas.”
Asutasin end juba ruuna valjastama.

Vastust ma ei saanud, aga tõsi see oli: Rosaliet polnud. Ema ja Leonida kohtlesid mind nagu võhivõõrast, Leonida tegi pearätile tugeva sõlme peale, justkui tahaks näo nähtamatuks kokku tõmmata, ja jätkas roka segamist. Ma polnud siin oodatud. Ema paotas hääletult suud, just nagu oleks see tõrges uks. Püüdsin tirida välja vihjeid selle kohta, mis juhtus ja miks, kes käisid ja millal, rasva ja munade jahil olnud sõdurite nimesid. Ma ei uskunud tädipoja räpaseid vihjeid, ma ei uskunud, et Rosalie oleks endale käe külge pannud. Mu kõva hääle peale hakkas ema pilk hüplema, käskis mul ära minna. Tahtsin teda raputada, mu käed tõmblesid. Oleksingi juba löönud, aga mulle meenus isa. Ta oli võtnud endale perenaise, kes ei kõlvanud kuhugi, ja kandnud oma risti ilma kurtmise ja tülita. Ma olin oma isasse, sest armastus tegi mindki nõrgaks, ometi ei tahtnud ma, et isa tuleks tagasi majja, kus poeg oli tõstnud kätt oma ema vastu, mis siis, et armastuse nimel. Mu rusikas vajus alla.

„Tüdruk ajas oma patuteoga maja häbisse,” sosistas ema.
„Häbisse? Kuidas nii, häbisse? Millest te õieti räägite?” karjusin ma.
Aksel tuli sahvrist ja istus, et tõmmata jalast laudasaapaid, ühes oli vabadussõjast saadud puujalg. Aksel ei vaadanud minu poole, ei poetanud sõnagi. Kuidas suutsid need inimesed tegutseda, justkui poleks midagi juhtunud?

„Miks te ei lasknud mul teda näha? Mida te vaka all hoiate?”
„Polnud seal midagi näha. Me poleks temast uskunud, et ta sellise teoga hakkama saab,” ütles ema, lükates taskurätikut manseti alla. Tema silmad olid kuivad. „Roland, ole nüüd mõistlik. Räägi Edgariga.”

Tormasin läbi kogu maja, kambri lävel jäin pidama: nägin toolil Rosalie rätikut. Sööstsin välja. Armi talu rahvas oli muutunud mulle võõraks ja ma ei tahtnud neid enam kunagi näha.