Afganistani missioonilt naasnud kaitseväelane: väikesed asjad nõuavad kodus olles taas harjumist
Delfi avaldab intervjuu hiljuti Afganistanist pooleaastaselt missioonilt naasnud Estcoy-14 rühmaülema leitnant Raido Sarematiga, kes räägib lõppenud missioonist, sealse sõja olemusest ning enda emotsioonidest.
Palun kirjeldage lühidalt, mis oli teie ja teie üksuse ülesanne Afganistani missioonil?
Üldiselt oli meie põhiline ülesanne tagada koostöös Afganistani julgeolekujõududega kohalikele rahulik ja turvaline elukeskkond. Igapäevaselt tähendas see meie jaoks jalastunult ja motoriseeritult patrullimist, pidevat kohalikega suhtlemist ning osalemist erinevatel operatsioonidel ja ka koostööd Afganistani politsei ja armee esindajatega. Kuna esimene pool missioonist olime nö maala-hoidev üksus, siis patrullisime igapäevaselt oma vastutusalas. Elasin oma rühmaga kohe kohalike majade vahel ning lahendasin ka külaelu probleeme.
Teine pool missioonist olime manööverkompanii, kelle peamine ülesanne oli osaleda kõrgemate üksuste planeeritud operatsioonidel. Operatsioonide käigus täitsime erinevaid üleandeid nagu läbiotsimis-, julgestus-ja lahingoperatsioonid. Ehk siis teine pool missioonist oli patrulle veidi vähem, aga samas rohkem lahingülesandeid, mis kestsid kuni nädal aega.
Kuivõrd oli teil kontakte vastasega ning kuidas hindate nende intensiivsust?
Kindlasti ei olnud kontaktid igapäevased, kuid keskmiselt paar korda nädalas puutusime vastasega kineetiliselt kokku. Kontaktid olid väga erinevad ja tihti püüdis vastane meid lihtsalt pikalt distantsilt mõne valangu või lasuga häirida. Samas esines ka olukordi, kus initsiatiivi võitmiseks tuli kasutada kogu rühma tulejõudu ning vastane maha suruda.
Vastane üritas alati rünnata meie üksusi selliselt, et tal oleks võimalik peale kontakti ise minema pääseda, sest ega temagi ei taha surma saada ja ta teab, et meie tulejõud on tema omast üle.
Kuivõrd te ise isiklikult pidite tunnistama sõja n.ö. kõige halvemat poolt, ehk nägema haavatuid või langenuid ja mis tunde see teis tekitas?
Seal riigis tuleb igasuguseid olukordi ette, kuid õnneks pääses meie kompanii suhteliselt õnnelikult kogu missiiooni vältel ning kõik tulid eluga tagasi. Kindlasti on oma võitluskaaslaste raske haavata saamine kõige keerulisem. Vastase haavatute ei ole sellist emotsionaalset sidet. Samas täitsime alati oma sõjamehelikku kohust ja andsime iga kord esmaabi ka neile. Suuri emotsioone kohapeal ei tekkinud ning ka nüüd ei ole midagi häirima hakanud. Ilmselt tajuvad kõik, et lihtsalt töö on selline ja oleme ise valinud selle ameti ning valmis ka tagajärgede eest vastutama ja neid aktsepteerima.
Miks te üldse läksite Afganistani missioonile ja kuidas teie pere ning lähedased sellele reageerisid?
Ma leidsin, et nüüd on lihtsalt minu kord anda oma panus. Siiani olen saanud väga head väljaõpet nii Eestis, kui ka välismaal. Et meie liitlased seda kõike võimaldaksid peame olema liitlased ka lahinguväljal. Nüüd andsin mina oma panuse, et selline koostöö saaks jätkuda.
Teine aspekt on kindlasti kogemus, mida mujalt pole võimalik saada. See on ainukene reaalne väljund lahingtegevusse ning enda seni omandatud oskuste proovilepanek. Lähedased on kõikides minu valikutes olnud alati väga toetavad ja nii seegi kord. Loomulikult inimlikult saan ma neist aru, et nad muretsevad ja ega keegi just õnnelik selle otsuse üle ei ole. Õnneks aga saavad nemad minust aru ja mõistavad minu valikuid ning toetavad neid.
Millised olid teie ja teie üksuse elamistingimused Afganistanis ning millest tundsite seal elades enim puudust?
Elutingimused olid kindlasti asjaolusid arvestades väga head. Pool missiooni elasin kohalikelt renditud majas, kus oli ehitatud oma saun, voolava veega SPA ja palju muud. Eelmine Estcoy (Afganistanis viibinud eestlaste üksus- R.V) oli selle kontrollpunkti väga ilusti üles ehitanud. Teine pool missioonist olime patrullbaasis Pimon, kus elasime telkides ja tegelikult ega seal ka millegi üle kurta ei olnud.
Pimonis on olemas eestlastel oma saun, mis on ehitatud merekonteinerisse ning ka väike pood, mida peavad brittide üksused. Mulle jäi alati mulje, et eestlased oskavad kõike oma käega ehitada ja omale mugavusi luua. Igas üksuses on piisavalt oskajaid meistrimehi, kes kõikide heaolu nimel on valmis midagi ehitama või remontima. Samuti oli kogu missiooni vältel olemas internetiühendus ja võimalus koju helistada. Seega heaolupoolelt midagi puudu ei olnudki.
Olite rühmaülem Afganistanis. Kuivõrd tundsite endal vastutust oma üksuse eest, kui olite näiteks mõnda ülessannet täitmas?
Olen rühmaülem juba viies aasta ning kindlasti tunneb iga ülem kogu oma üksuse ees vastutust. Lõpuks vastutab ülem kõige eest, mida rühm teeb või tegemata jätab. Samas olid mul olemas väga head jaoülemad, keda võisin alati usaldada ning see tegi elu kindlasti lihtsamaks.
Rühmaülemana vastutasingi ligi 40 mehe eest ning püüdsin alati jälgida põhimõtet, et ma ei käsi kellelgi teha midagi, mida ma ise poleks valmis tegema. Kindlasti ei jäänud ükski ülesanne täitmata. Sellist vastutust on lihtsam kanda, kui on läbitud korralik väljaõpe ning tekkinud kõikide meestega omavaheline mõistmine ja usaldus. Enne missiooni olime suurema osaga meestest koos juba peaaegu aasta aega töötanud.
Olete nüüd värskelt naasnud Afganistani missioonilt ja olnud kodus mõnda aega. Kuivõrd te tunnete, et olete ka emotsionaalselt tagasi ehk kas te näiteks ei ärka vahel hommikul üles ja ei pea mõned minutid mõtlema, taipamaks, et viibite kodus?
Üldiselt olen ma ikka igas mõttes kodus. Ärkan alati vara ning siin oma elukaaslase kõrval kindlasti ei teki sellist mõtet, et kas taas Pimonis. Mõned väiksed asjad on, mida on keerulisem jälle teha nagu näiteks kraani vee joomine või igal võimalusel käte pesemine ning kasvõi see, kuidas oled harjunud, et igal pool on pudelivesi olemas. Siin ei ole aga seda kuskil tasuta vedelemas.
Samuti on imelik vaadata uusi telesaateid või kuulata raadiost laule, mis teistele juba igivanad tunduvad. Võibolla on teistel neid väikseid asju imelik mõelda aga usun, et kes on seal käinud, saab minust aru.
