Linnar Priimägi: Kõik õige, väljaarvatud loogika
Ise sedasama tehes sattusin Anders Härmi artiklile “Uku riigipopp”.
Realugejana pean tunnistama, et elan autori hoiakule ning hinnangutele kaasa. Ka mina panen tähele, kuidas IRL kompab kohalike valimiste eel oma teemat – patriotismi. Ka mina pean Eesti kaitseväe Iraagi-missiooni rahvusvaheliselt sanktsioneerimata avantüüriks. Ka minu silmis pole Vabadussõja monument kaotanud oma jäledust. Ka mulle tundub labane reklaamklipp, kus president ja tema lambasihver võtavad vastu võid ja mune. Ja lõpuks – ka mulle ei meeldinud Uku Suviste muusikavideo “Võitmatu”. Kummatigi esitab Anders Härm need sümpaatiad ning antipaatiad järelduste võrgus, mida annab vaadata kriitiliselt.
Anders Härm liigitab video “riigipopiks” ja sõnastab oma põhiteesi: “Riigipopp eksib ühe kõige fundamentaalsema popmuusika tõotuse vastu: nimelt kuulutab popmuusika teatud idiosünkraasiat, isikupärast suhet maailma, teatud juhtudel ka vabadust, allumatust, igal juhul mitte aga allumist süsteemile, olgu see riik või religioon.” – Niisiis: Popmuusika kuulutab allumatust!
Loogiliselt korrektne järeldus (süllogismi II figuur, moodus aee) siit on: Kui popmuusika kuulutab allumatust ja see video ei kuuluta allumatust, siis ei esinda see video popmuusikat. Hüva.
Edasi peaks järgnema: Kui see video ei esinda popmuusikat, esindades riigipoppi, siis järelikult ei kuulu riigipopp popmuusika alla (nagu Anders Härm tahab väita). Aga paraku – selline silmnähtavalt õige tuletis ei ole loogiliselt veatu. Korrektselt (figuur III, moodus eao) järeldub hoopis ning ainuüksi väide, et mitte iga riigipopi esindaja ei esinda samal ajal ka popmuusikat – mis jätab võimaluse, et mõni näidis siiski esindab. Kardan, et siinne analüüs ei teinud asja lihtsamaks kuigi paljudele lugejatele, aga sellegipoolest: Anders Härmi näiliselt õige väide (riigipopp ei saa esindada popmuusikat, sest see video ei kuuluta allumatust) lonkab järelduse loogikas.
Anders Härm liigitab “Võitmatu” riigipropagandaks (“riigipopp” – “kaitseministeeriumi toodetud muusikavideo”). Popmuusika kuulutavat allumatust, erinevalt propagandast. See pole siiski päris nii. Propaganda ülesanne on just rahvast mobiliseerida, kihutada inimesi leppimatusele kehtiva rahulolu ja minnalaskmisega. “Võitmatu” midagi niisugust ei tee ega ole seega üldse käsitatav propagandana.
Samuti: kui siiski propaganda (p) kuulutab allumust (p → q; loogiline implikatsioon) ja see video kuulutab allumust (q), siis ei pea tingimata olema tegu propagandaga, sest allumust võib kuulutada ka miski muu kui propaganda.
Ja viimaks. Me teame ju, et mitte igasugune popmuusika pole kunst. Kui see video ei esinda popmuusikat, siis võib ta – ütleb loogika – kunsti esindada ikkagi.
Niisugused on paratamatud järeldused. Aga veel kord: publitsistika ei nõua loogilist täpsust, seal avaldatakse lihtsalt poolehoidu ja vastumeelsust.
“Võitmatu” on propagandana ebaõnnestunud, sest – esiteks – meeldejääva meloodia asemel kuuleme seal üksluist melodeklamatsiooni suhteliselt kõrvalisele tekstile. Teiseks – pilt on rahakulukas, aga puudub kulutust õigustav faabula (vt Keel ja Kirjandus 7/2011). Modellid (Uku Suviste ja tema venelanna välimusega abikaasa) teevad rõõmu. Aga – kolmandaks – mis sõjaline eesmärk saab seal mägedes olla tol kaitsetul rajatisel, kust laulja kehastatav missioonisõdur paugust alla variseb? Kas niisugune peab tõesti olema meie “võitmatuse” meeldejäävaim sümbol?
