Helen Hääl: Laps ei ole asi!
Hiljuti avaldati lugu sellest, kuidas väike poiss eraldati hooldusperest ja viidi lapse jaoks tundmatusse perre. Väikese Andruse juhtumi kajastustest nähtub, et äkilisele perest eraldamisele seisis vastu valla lastekaitsetöötaja, kes leidis, et olukord väljus kontrolli alt ning unustatakse väikese lapse huvid. Hoolimata sellest, jätkas politsei sihikindlalt lapse eraldamise operatsiooni, ega kuulanud erialaste teadmistega spetsialisti nõuandeid.
Säärased juhtumid võivad jätta lapsele jäädavaid hingelisi arme. Et tulevikus käitutaks siiski lapse huvide kohaselt, peab ka politsei sellisteks olukordadeks valmis olema ning siin oleks abi erialasest täiendkoolitusest. Loodan, et edaspidi tehakse taolistes olukordades kõik endast olenev, et mitte ohustada lapse kehalist, vaimset ja hingelist heaolu.
Aga kuidas reguleerib selliseid juhtumeid seadus? Hooldusõiguse ja suhtlusõiguse määramise juures on kõige tähtsam põhimõte see, et alati ja kõikjal tuleb seada esikohale lapse huvid.
Täna esineb selliseid „sundtäitmise“ olukordi meie õigusmaastikul väga harva. Mõned aastad tagasi muudeti tsiviilkohtumenetluse seadustikku, milles piirati vanemate lahuselu ja tüli korral senist võimalust „tõsta“ lapsi kohtutäituri abiga ning tihti laste tahte vastaselt ringi.
Seadusandja leidis, et selline olukord ei saa jätkuda ning kehtestas suhtlusõiguse vaidlustes tingimuse, et kui suhtlusõigust rikutakse, tuleb vanematel esmalt läbida lepitusmenetlus. Alles siis, kui kohus tunnistab lepitusmenetluse ebaõnnestunuks, määrab kohus, milliseid sunnivahendeid tuleb rakendada. Seadus ütleb, et lapsega suhtlemist reguleeriva kohtumääruse täitmise tagamiseks ja rikkumise kõrvaldamiseks võib täitemenetluse (ehk riigivõimu, sealhulgas kohtutäituri kaasabil) läbi viia üksnes juhul kui lepitusmenetlus on ebaõnnestunud. Üldiselt tuleb sellist viivitamatut sundtäitmist, kus lapse ja vanemate vahelisse suhtesse on vaja jõuliselt sekkuda, ette olukorras, kus lapse elu ja tervis on ohus ning vajalik on viivitamatu sekkumine.
Võin oma töökogemuse pinnalt öelda, et eelkirjeldatud seadusemuudatuse järel on koostöö lastekaitsespetsialistidega olnud väga professionaalne ning laste huvidest lähtuv. Sotsiaaltöötaja ning lastele riigi poolt määratud juristi abiga selgitab kohus tõepoolest välja, millised on konkreetse lapse huvid ning kuidas tagada lapse õigusi kõige paremal viisil.
Vanemate ühine hooldusõigus
Perekonnaseadus sätestab, et omavahel abielus olevatel vanematel on oma lapse suhtes ühine hooldusõigus ja seega ka võrdsed õigused ja kohustused. Kui vanemad ei ole lapse sünni hetkel omavahel abielus, on neil ikkagi ühine hooldusõigus juhul, kui nad isaduse omaksvõtu tahteavaldusi esitades (ehk lapse sünni registreerimisel rahvastikuregistris) ei ole väljendanud oma soovi jätta vanema hooldusõigus vaid ühele vanematest.
Vanema ja lapse õigustest olulisima osa moodustab hooldusõigus. Siinkohal on aga oluline meeles pidada, et vanema õiguste ja kohustuste maht sõltub sellest, kas vanemale kuulub lapse suhtes hooldusõigus või mitte.
Hooldusõigus tähendab seda, et vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest. See tähendab hoolitsust lapse isikliku heaolu (isikuhooldus) ja lapse vara (varahooldus) eest. Lisaks annab see vanemale õiguse otsustada lapsega seotud asju (otsustusõigus), samuti on hooldusõiguslik vanem üldjuhul lapse seaduslik esindaja (esindusõigus).
Hooldusõigusliku vanema õigus määrata lapse viibimiskohta ja suhtlusringkonda hõlmab muuhulgas ka vanema õigust määrata, kus ja kellega koos laps elab, ning see loob ühtlasi eeldused lapse kasvatamiseks ja tema eest hoolitsemiseks. Vanema isikuhoolduse õigus hõlmab vanema kohustust ja õigust last kasvatada, tema järele valvata, määrata tema viibimiskohta ja suhtlusringkonda.
Kui vanematel on lapse suhtes ühine hooldusõigus, peavad nad last ka koos kasvatama (ehk teostama lapse suhtes hooldusõigust ja täitma hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles), pidades silmas lapse igakülgset heaolu.
Kui vanemad ei jõua lapse kasvatamise osas omavahel kokkuleppele, võib kohus vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale, piirates vajadusel tema otsustusõiguse teostamist või pannes talle lisakohustusi. Kohus peab lapsi puudutavates vaidlustes otsustust tehes lähtuma üksnes lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Samal põhimõttel toimib ka lastekaitseseadus.
Ühine hooldusõigus säilib ka eraldi elades
Seaduse järgi säilib vanemate ühine hooldusõigus ka siis, kui vanemad asuvad eraldi elama. Üldjuhul otsustavad lahus elavad vanemad lapsega seotud olulisi asju ikkagi ühiselt ning lapse igapäevaelu küsimusi otsustab see vanem, kelle juures laps parasjagu viibib. Kui vanemad säärases olukorras kokkuleppele ei jõua, saab üks vanem nõuda, et kohus annaks konkreetses küsimuses talle ainuotsustusõiguse, säilitades muus osas ühise hooldusõiguse.
Seega tuleb vanemate lahuselu korral muuta hooldusõiguse kuuluvust vastavalt sellele, milliseid õigusi kumbki vanem lahuselu korral lapse suhtes tegelikult teostab ja milliseid kohustusi täidab. Otsust tehes tuleb arvestada, milline õiguste ja kohustuste jaotus tagab vanemate lahuselu korral lapse huvides parima lahenduse.
Selleks on kummalgi hooldusõigust omaval vanemal õigus taotleda lahuselu korral kohtult hagita menetluses, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Sel juhul otsustab lapsesse puutuvaid küsimusi ainuisikuliselt vanem, kellele hooldusõigus on üle antud. Otsustuste maht oleneb aga sellest, kas talle on üle antud ainuhooldusõigus või teatud otsustusõigused.
Hooldusõiguse osalise või täieliku üleandmise puhul säilib aga teise, lahuselava vanema suhtlusõigus ehk lapsel on õigus isiklikult suhelda oma lahuselava vanemaga. Lahuselaval vanemal kellel ei ole enam hooldusõigust, on siiski õigus otsustada lapse igapäevaelu puudutavate küsimuste üle ajal, mil laps teise vanema nõusolekul või kohtulahendi alusel tema juures viibib.
Samuti säilib hooldusõiguse osalise või täieliku üleandmise korral vanema kui täisealise esimese astme üleneja sugulase ülalpidamiskohustus (elatise tasumise kohustus) lapse suhtes.
Riigikohus on selgitanud, et vanem ei pea siiski nõudma tingimata ühise hooldusõiguse täielikku lõpetamist. Vanemate lahuselu korral võivad vanemad ühise lapse suhtes ühise hooldusõiguse osaliselt säilitada ning kohus võib anda ühele vanemale ainuhooldusõiguse üksnes osaliselt. Teisisõnu osas, milles vanemad ei suuda ühist hooldusõigus üksmeeles lapse huvides teostada.
Kui vanemad ei jõua kokkuleppele, kumma vanema juures laps vanemate lahuselu korral elab, võib kohus viidatud sätte alusel säilitada vanemate ühise hooldusõiguse, kuid anda ühele vanemale lapse viibimiskoha määramise küsimuses ainuotsustusõiguse.
Olukorras, kus vanemad elavad lahus ning last kasvatab vaid üks vanem, on seadusandja andnud vanematele võimaluse kuni 2013. aasta 1. juulini esitada perekonnaseisuametnikule ühine avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja vanema hooldusõiguse andmiseks ühele vanemale või hooldusõiguse andmiseks vanematele ühiselt. Nii saavad vanemad lahendada hooldusõiguse kuuluvust kohtuväliselt. Pärast 1. juulit 2013 saab hooldusõiguse küsimusi lahendada üksnes kohtus.
(Autor on perekonnaõiguse advokaat advokaadibüroos Concordia.)
