Külli Kruuspak: Endiselt õppetoetustest!
Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise eelnõu esimene lugemine toimus tänavu 26. septembril ja optimistlikumad poliitikud lootsid seaduse vastuvõtmise ajaks juba detsembrikuud. Sel hetkel tundus see ootus aga kauge ja utoopilise soovunelmana ning nii mõnedki pidasid selle täitumist ebatõenäoliseks. Eelnõu polnud kaugeltki ideaalne ning just detailides peitunud kitsaskohad muutsid üliõpilased rahulolematuks.
Riigikogu istungid, mis muutusid järjekindlalt öisteks ärapanemisaktsioonideks ning võimalus, et teine lugemine katkestatakse, tegi meid ärevaks, kuna ootasime seaduse vastu võtmist veel sellel aastal. Venitamisstrateegia võinuks ohtu seada toetussüsteemi rakendumise uue rahastamissüsteemiga samaaegselt. Kõigi takistuste kiuste saadeti eelnõu kolmandale lugemisele ning 64 poolthäälega võeti seadus eelmisel nädalal vastu.
Nüüd on aeg “titevarbad” üle lugeda ja otsustada, kas sellist seadust me tahtsimegi? Eesti Üliõpilaskondade Liit (EÜL) tegi ettepaneku alandada 100-protsendilist õppekoormuse nõuet, mis annaks võimaluse toetuse taotlemiseks ka neile, kes täidavad õppekava vähemalt 85 protsendi ulatuses. Eelnõu algataja ja komisjoni enamus seda ettepanekut ei toetanud. Põhjendades oma otsust väitega, et see võib kujuneda üliõpilase teadlikuks valikuks ning läheb seega vastuollu või ebakõlla tasuta kõrghariduse kontseptsiooniga.
Kõrgkoolide uue rahastamissüsteemiga oodatakse üliõpilastelt suuremat pühendumist õpingutele, mis peaks väljenduma ka õppetulemustes. Kui õppemaksuta õppekoha säilitamiseks on seatud kõrgemad kriteeriumid, siis on igati põhjendatud, et riik toetab vajadusel tudengit õpingute läbimisel. Vajaduspõhiste õppetoetuste süsteemi loomise eesmärgiks on toetada majanduslikult raskes olukorras olevaid üliõpilasi, et neil oleks võimalus õpingutele pühenduda.
Seaduse menetlemise ajal tegi EÜL ettepaneku muuta vajaduspõhine õppetoetuste süsteem astmeliseks vastavalt üliõpilase keskmisele sissetulekule kuus. Meie ettepanek ideeliselt seadusesse ka jõudis ning selle kohaselt hakkab üliõpilane saama toetust kolmes astmes. Kui perekonna sissetulek jagatuna perekonnaliikmete arvuga on kuni 70 eurot kuus, on toetuseks 220 eurot; kui sissetulek on vahemikus 70,01–140 eurot kuus, on toetuseks 135 eurot ja kui sissetulek on 140,01–280 eurot kuus, on toetuseks 75 eurot. Üle 280-eurose sissetulekuga toetust ei saa. Tegemist ei ole aga parima lahendusega ning EÜLi hinnangul ei taga toetuse maksmine vaid kolmes astmes kõigile õiglast toetust.
Õppetoetuste süsteemi astmeliseks muutmine ning maksimaalse toetussumma tõus 220 euroni kuus on suur samm õiglasema toetuse suunas. Siiski ei maksa unustada, et tugisüsteem ei koosne vaid vajaduspõhistest toetustest - tähelepanuta ei tohi jääda ka õppelaenu ja stipendiumite võimaldamine tudengitele. Peame oluliseks, et mõlema süsteemi väljatöötamisega kohe alustataks ning et kaasataks ka üliõpilased. See on vajalik, et ühtne tugisüsteem saaks toimima hakata juba uuest õppeaastast, mis võimaldaks tudengitel õpingutele täies mahus pühenduda.
Olulise muudatusena jõudis seadusesse ka punkt, mille kohaselt vajaduspõhist õppetoetust ei arvestata toimetulekutoetuse taotlemisel sissetulekute hulka. Algselt luges eelnõu vajaduspõhised õppetoetused toimetulekutoetuse arvestamisel perekonna sissetulekute hulka. Muutus on oluline, nii perekonna kui ka tudengi jaoks. Õppetoetuste summa tõstmine tähendanuks tõenäoliselt seda, et üliõpilase perekond võib jääda ilma toimetulekutoetusest, kui vajaduspõhist õppetoetust arvestatakse perekonna sissetulekuna. Mis aga peamine, vajaduspõhine toetus on siiski mõeldud üliõpilase kõrghariduse omandamisega seotud kulude katteks, mitte kogu perekonna toimetuleku toetamiseks.
Kui rääkida, mis vanusest on tudeng majanduslikult iseseisev, otsustati kompromissina, et üliõpilane seotakse vanematega 24. eluaastani. Kuigi praegune seadusandlus seda ei sätesta, on EÜLi hinnangul oluline, et üliõpilastel tekiks võimalus taotleda toetust perekonnast eraldiseisvana. Järgmisest aastast rakenduv toetussüsteem lähtub eelmise aasta tuludeklaratsiooni andmetest, mis ei anna adekvaatset pilti üliõpilase majanduslikust hetkeolukorrast ja seetõttu peab olema erandkorras võimalus taotleda õppetoetust jooksvalt selleks loodud spetsiaalsest fondist.
Eelpool mainitud terviklik tugisüsteem hõlmab nii stipendiumi kui ka õppelaenu. EÜLi hinnangul peab stipendium tudengeid motiveerima ning seda ei tohi arvestada sissetulekute osana toetuse määramisel, vaid tegemist peab olema lisapreemiaga. Paraku pole see asjaolu veel seadusesse jõudnud.
Teine probleem on õppelaenuga, mis ei täida oma eesmärki täielikult, sest pole kättesaadav kõikidele tudengitele. Seega on vaja muuta laenu võtmise, intresside ning tagasimaksmise kriteeriume paindlikumaks. Nii stipendiumite kui ka õppelaenu süsteemide uuendamisel ootame poliitikutelt üliõpilaste kaasamist ning meiepoolsete ettepanekute arvestamist.
Vastuvõetud õppetoetuste ja õppelaenu seadus peaks tagama kõigile võimaluse kõrghariduse omandamisega kaasnevate kulude katmiseks. Kas ja mil määral see nii olema saab, näitab aeg. Oluline on aga siinkohal rõhutada, et hoolimata eelpool välja toodud kitsaskohtadest, on uus süsteem parem kui algselt väljapakutud eelnõu.
