Martti Lutsar: Euroopa päästab vaid tihedam koostöö
Viimaste aastate ühes huvitavamas raamatus Euroopa Liidu tuleviku kohta ("The Future of Europe - Towrads a Two-Speed EU?") analüüsib Jean-Claude Piris ELi kolme tema arvates põhilist tulevikuvisiooni. Üheks oleks status quo säilitamine ehk muudatusteta edasi minemine, teiseks alternatiiviks ELi aluslepingute põhjalik muutmine ning kolmandaks ühe rühma (näiteks euroala riikide) tihedam koostöö.
Endine ELi nõukogu õigusüksuse mõjukas juht peab kõige realistlikumaks ning mõistlikumaks tulevikustsenaariumiks just viimast ehk kahekiiruselist Euroopat. Status quo säilitamine oleks tema arvates hukatuslik mitte ainult euroalale, vaid potentsiaalselt kogu ELile. Aluslepingute põhjalik muutmine ei ole aga lühemas perspektiivis reaalne poliitilistel põhjustel. Tuletagem meelde, et pärast Nice'i lepingut 2001 läks kõigepealt neli aastat, mille lõpptulemusena lõid Prantsusmaa ja Holland hingekella Euroopa põhiseaduse lepingule, ning seejärel kulus veel neli aastat, et jõustuks tänane Lissaboni leping – seega kokku kaheksa aastat!
Skeptikud võivad küsida, milleks meile sügavam koostöö ning kas liikmesriigid ning eriti euroala ei ole oma suveräänsust juba piisavalt Euroopa tasandile loovutanud. Kuid majanduskasvu ja tööhõive suurendamiseks ning globaalses konkurentsis püsimiseks ei ole Euroopal paraku teist võimalust. Lisaks võlakriisile on praegusel juhul tegemist ka sügava usalduskriisiga.
Lahendusena on suuresti Euroopa Komisjoni algatusel astutud juba kaalukaid samme nii majandus- kui ka fiskaalpoliitika valdkonnas. Lisaks on vastu võetud kuuest seadusandlikust algatusest koosnev pakett (kuuikpakett) tõhusamaks majandusjuhtimiseks ja loodetavasti jõustub uue aasta alguses ka nn kaksikpakett.
Nende meetmetega on kehtestatud mitmed stabiilse majandus- ja eelarvepoliitika tegemise reeglid, mis on formaalselt kehtinud juba pikka aega, kuid millele on mitmed liikmesriigid aastaid läbi sõrmede vaadanud (näiteks stabiilsus- ja kasvupakt, mis jõustus juba 1998. aastal). Loodud Euroopa Stabiilsusmehhanism (ESM) peaks vältima euroala riikide rivist välja langemist.
Läänerindel muutusteta
Ent kriis ei ole endiselt näidanud olulisi leevenemise märke. Alles detsembri alguses kärpis reitinguagentuur Moody's ühe pügala võrra nii euroala ajutise (EFSF) kui ka alalise (ESM) päästemehhanismi reitingut. Ka täna on reitingu väljavaade negatiivne ehk see võib veelgi langeda. Samamoodi jäi Prantsusmaa ilma oma kõrgeimast AAA järgu reitingust. See tähendab, et rahaturgude usaldus Euroopa vastu ei ole taastunud. Enamikul liikmesriikidel on endiselt probleeme eelarvetasakaalu, koormava riigivõla ning kasvava tööpuudusega.
Paar nädalat tagasi avaldas Euroopa Komisjon oma seisukoha Euroopa raha- ja majandusliidu tulevikust. Üllitis jäi aga suurema tähelepanuta, sest avalikkuse tähelepanu oli enamasti suunatud samal päeval avaldatud iga-aastasele majanduskasvu analüüsile. Komisjoni tegevuskava jaotab edaspidised sammud ajaliselt kolme perioodi: vajalik tegevus lühikeses, keskpikas ning pikas perspektiivis. Heitkem praegu pilk üksnes sammudele, mis võiksid aset leida kahe järgneva aasta jooksul.
Majandus- ja rahaliit 2012–2014
Euroopa Komisjoni arvates tuleks esmatähtsaks pidada kokkulepitud reformide rakendamist. See puudutab nii juba mainitud majanduse juhtimise kuuikpaketti kui ka kaksikpaketti. 2013. aasta jooksul peaksid liikmesriigid saavutama kokkuleppe ka pankade ühtse järelevalvemehhanismi küsimuses.
Tulevikus kavatsetakse luua Euroopa Keskpanga alluvuses tegutsev, ühtset järelevalvemehhanismi kasutav pangaliit. Selline mehhanism loob Euroopa stabiilsusmehhanismile tingimused pankade otseseks rekapitaliseerimiseks, kui nad ei suuda ise turgudelt kapitali hankida. Raskustes pankadele loodaks seega ühtne kriisilahendusmehhanism.
Järgmise kahe aasta jooksul soovib komisjon suurendada ka euroala nähtavust rahvusvahelises plaanis. See tähendaks ühtsemat ja väljapaistvamat esindatust rahvusvaheliste majandus- ja rahandusorganisatsioonide juures.
Kokkuvõtteks
Euroopa Komisjon on tegevuskava koostades püüdnud arvestada ühest küljest eesseisvaid ja tänaseid väljakutseid ning teisalt ka lahendusi, millega liikmesriigid ELi nõukogus ja ülemkogu kohtumistel võiksid nõustuda. Täiendav koostöö vähemalt osade liikmesriikide vahel näib täna olevat vältimatu, kui Euroopa soovib, et meie elujärg tulevikus paraneks ning meie kontinent püsiks ka maailmamajanduses konkurentsis. See on aga äärmiselt suur väljakutse, arvestades tänast olukorda, kus paljudes liikmesriikides on kasvanud töötus, kestab majanduslangus ja pead tõstab populism. Loodetavasti jõutakse siiski arusaamale, et Euroopa päästab hädast tihedam koostöö ja rasked valikud ELi majanduse reformimisel.
