Jaanus Piirsalu: Putin kutsus Eesti NSV ihalejaid Venemaale

Vladimir Putin alustas Venemaa presidendi aasta tähtsaimat esinemist – oma föderaalset pöördumist – igati maagiliselt: 12.12.12 kell 12. Kõne ise nii maagiline polnud.

Ligi poolteist tundi kestnud pöördumine oli üllatavalt pehmeloomuline: kõne esimene pool oli täielikult pühendatud „pehmetele“, sotsiaalsetele teemadele. Kuigi sõnavõtu teises pooles rääkis Putin ka sisepoliitikast ja majandusasjadest, jättis ta sisuliselt puutumata mitu olulist hard-core teemat: suhted Läänega (Euroopat ja USA-d nimetas ta vaid ühe korra!), armeereformi ja sõjatööstuse, kohtureformi ning kiiresti laguneva infrastruktuuri.

Tähelepanuväärne on ka see, et vaatamata kasvavale rahulolematusele Dmitri Medvedevi juhitava valitsusega, ei lubanud Putin endale Medvedevi suunas pisematki kriitikat. Ilmselt on selle taga mingid Putini-Medvedevi varasemad kokkulepped eelmisest sügisest.

Lubadused töölisklassile

Ei otsitud kõnes ka erilisi vaenlasi, peale poliitikute, kes kasutavad välismaalt pärit raha (aga millisele võimule või rahvale see meeldiks?). Kuigi Postimees rõhutas neljapäeval, et „nagu ka varasemad Putini kõned, ei möödunud ka eilne ilma teisi riike kritiseerimata“, siis oli see täiesti marginaalne teema ning ta kritiseeris tegelikult oma riigi poliitikuid, mitte välismaad. Pigem jooksis kõnest läbi toon, et oma naabritega tuleb läbi saada viisakalt, aga kindlalt oma joont ajades.

Putin ei teinud kõnes ka mingeid üleskutseid, rääkimata präänikutest oma viimase aja lemmikule: töölisklassile. Üldse ei kasutanud Putin kõnes oma firmamärki – lennukaid, rahvalikke ütlusi.

Keskendumine pehmetele teemadele polnud üllatus, sest alles eelmisel nädalal oli Putin ise öelnud, et enamus Venemaa elanikest ei taha revolutsiooni, küll aga tahavad nad muutusi. Ja mitte niivõrd poliitilisi, vaid just korralduslikke ja sotsiaalseid. Seda tahab Putin nüüd ka pakkuda.

Kui tahta Putini sõnum lühidalt kokku võtta, võiks parafraseerida Nõukogude-aegset multifilmikangelast kass Leopoldi: hakkame elama hästi! (Давайте жить хорошо!)

Putini üks lennukamaid mõtteid oli, et juba Nõukogude ajast on venemaalased harjunud ennast lohutama sellega, et olgu, kannatame, aga selle nimel, et meie lastel oleks parem elada. Selline mentaliteet pole Putini väitel Venemaal siiani kadunud, aga peaks. Elama peab hästi nüüd ja kohe, ütles Putin.

Kahjuks võib aga kindel olla, et suuremale osale venemaalastest oli see jutt nagu hane selga vesi, sest liiga palju on nad näinud, kuidas Kremli sõnad ja teod lahku lähevad. Paljud venemaalased hakkavad ilmselt naerma, kui neile tsiteerida Putini sõnu sellest, et võim peab olema läbipaistev ja avatud, rahvas peab saama pidevalt seda võimu kontrollida ning et võim ei tohi olla mingi suletud klass!

Mida olulist Putin kõnes teatas?

Kindlasti oli üllatav, et kõige esimese pikema teemana tõstatas Putin demograafia, rahva tervise ning tervislikud eluviisid. Demograafia on muidugi Venemaa jaoks ülioluline küsimus, aga tervislike eluviiside niivõrd võimas rõhutamine – see on Venemaal midagi uut! Muu hulgas ütles Putin, et ta ei taha küll kuidagi sundida Venemaa naisi sünnitama, aga siiski - Venemaal võiks saada normiks pere kolme lapsega.

Järgmisena võttis Putin ette korteriprobleemi lahendamise, aga neid lubadusi ei usu Venemaal küll juba ammu keegi. Juba Nõukogude võim seadis korteriprobleemi lahendamise esmatähtsaks ja lubas, et 2000. aastaks saab iga pere omaette korteri. Putini lubadused polnud seega midagi uut. Kõva sõna oleks, kui Venemaa suudaks vähemalt oma ohvitserid lõpuks korteritega varustada.

Peatudes pikalt õpetajate, arstide ja teiste sotsiaalsfääri töötajate palgatõusu vajadustel, jõudis Putin moraali, patriotismi ja natsionalismi teemani. Kahtlemata oli tegemist Putini kõne esimese, pehmema poole kõige olulisema teemaga.

Peaaegu otsesõnu teatas Putin, et moraaliküsimustes tuleb toetuda Vene õigeusu kirikule, mis pole muidugi mingi uudis. Patriotismi ja natsionalismi teema sõnum oli lihtne: kogu maailma jaoks oleme me üks rahvas, me oleme venelased. Seega ei tohi lubada mingeid rahvuslike enklaavide – nii mõtteliste kui füüsiliste - teket Venemaal.

Putin esitas ka ettepaneku, mis peaks olema ahvatlev kõikidele eestlastele, kes endiselt arvavad, et Nõukogude Liidus oli tore elada. Nimelt tahab Putin luua lihtsustatud korra Venemaa kodakondsuse andmiseks Venemaa impeeriumis või Nõukogude Liidus sündinutele ning nende lastele. ENSV igatsejad, teie tähetund võib olla käes!

Putini tähtsaim ettepanek

Kõne teise osa pühendas Putin peamiselt sisepoliitikale ja majandusele. Sisepoliitiliselt oli Putini tähtsaim ettepanek muuta riigiduuma valimise korda nii, et saadikuid ei valitaks ainult parteinimekirjade alusel, vaid osa saaksid parlamenti otsemandaatidega konkreetsetest piirkondadest. (Muide, selline kord kehtis Venemaal veel 2003. aasta duumavalimistel, aga Putin käskis selle siis kaotada.)

Kuigi valimiskorra muutmist on juba jõutud hinnata nii positiivselt (annab võimaluse opositsiooni tuntud persoonidele) kui ka negatiivselt (see on kasulik langeva populaarsusega Ühtsele Venemaale), on esialgu raske öelda, kellele muudatus kõige kasulikum on, kuni ei ole teada selle põhimõtte rakendumise detaile. Näiteks kuberneride otsevalimiste lubadus muundus hiljem tõsiste piirangutega valimisteks.

Teine oluline punkt oli juba pikemat aega arutluse all olnud Vene ametnike ja ärimeeste tegevusvabaduse piiramine välismaal. Patriotismi sildi all. Putin ütles selgelt välja, et riigijuhtidele ja parlamendisaadikutele tohib välismaal kuuluda ainult kinnisvara, muu vara hoidmine välismaal on keelatud. Põhjendus: nad peavad ka oma tegudes olema patrioodid, ainult sõnadest ei piisa.

Selle mõtte peale küll aplodeeriti, kuid olen kindel, et paljud tegid seda kibeda naeratuse saatel. Aga arvestades, et alguses oli plaan keelustada ka kinnisvara omamine, läks neil isegi hästi. (Tuntud politoloog Gleb Pavlovski andis selle kohta hea kommentaari: „Putin ei saa ju mängida sadisti temale lojaalse eliidi suhtes ja keelata neil omada maja Sardiinias või Capril.“)

Lisaks kutsus Putin üles Venemaa majandust „de-offshore´ima“ ehk siis kasvatama ka ärimeestes patriotismi oma riigi vastu. Enamus Venemaa suurettevõtete emafirmadest on registreeritud maksuvabades piirkondades nagu Küpros või Jersey. Putin väitis, et kui Venemaa suurfirmad, kaasa arvatud riigi osalusega, sõlmivad omavahelisi tehinguid, siis koguni üheksa tehingut kümnest toimuvad sel põhjusel väljaspool Venemaa seadusi, väljaspool Venemaa jurisdiktsiooni. Patriootlik ärimees nii teha ei tohi, varad tuleb tuua kodumaale, kurjustas Putin.

Tõenäoliselt on sellisel karmil soovitusel muidugi palju proosalisem põhjus kui patriotismijutt. Näiteks raha massiline väljavool Venemaalt. Järelikult tuleb raha ja investeeringud jõuga tagasi tuua. Putin ei ole rumal ja ta teab väga hästi, et ärimehed peidavad oma varasid välismaale, sest nad pole kindlad, kas kodumaal on need kaitstud. Probleemi lahendaks see, kui riik looks esmalt garantiid, et kohtuvõim on erapooletu ja kaitseb ka tegelikkuses eraomandust. Siis ehk kunagi (rõhuga just sellel sõnal!) hakkavad ärimehed oma varasid tagasi tooma.

Ilusad unistused

Kõne lõpuosas ei pääsenud Putin ka ilusatest unistustest. Nagu näiteks see, et Venemaa pääseks 20 parima investeerimiskliimaga riigi hulka või et Venemaast saaks maailma suurim toiduainete tootja.

Mõõdetavatest eesmärkidest seadis Putin sihiks, et järgmise kümne aasta jooksul oleks Venemaa keskmine majanduskasv vähemalt 5-6 protsenti aastas. Praegu ollakse sellest eesmärgist üsna kaugel. Aga selline kasv on möödapääsmatu, kui Venemaa tahab täita Putini varasemat eesmärki, et 2021. aastaks kuuluks Venemaa viie maailma suurima majanduse hulka ning et SKP inimese kohta tõuseks selle ajaga kaks korda, kuni 35 000 dollarini.

Lõpetuseks pööran tähelepanu sellele, keda Putin seekord oma kõnes tsiteeris. Ma eeldan, et ta tsiteerib inimesi, kes talle midagi tähendavad ning ehk annab see veidi aimu tema maailmavaatest. Seekord oli tsiteeritavaid kolm: ajaloolane ja filosoof Lev Gumiljov (rääkides rahvuse energiast), kirjanik ja filosoof Aleksandr Solženitsõn (rääkides patriotismist) ning teadlane Mihhail Lomonossov (rääkides Ida suurest potentsiaalist).