Robert Kangani kirjeldus, mille kohaselt ameeriklased on Marsilt ja eurooplased Veenuselt on mitmes mõttes tõsi. Paljude eurooplaste jaoks on ameerika kultuuri kõige kummalisem osa suur armastus relvade vastu. Paraku on see asjaolu koos relva omandamise lihtsusega andnud tulemuseks ka arvukalt tapmisi - tulistamised koolis või tööl on viimastel aastatel sagenenud.
Õigus kanda relva on osa ameerika kultuurist ning üks olulistest õigustest, mis ühendriikide põhiseadusesse kirjutati. Arvestades, et 1776. aastal üritasid 13 noort kolooniat parasjagu vabaneda Suurbritannia ikkest, oli see ka üpris mõistetav ja vajalik.
Kuigi selle üle, kas relva võivad kanda ainult jõustruktuurid või ka eraisikud on hiljem vaieldud, andis ülemkohus 2008. aastal lõpliku otsuse. Selle kohaselt on USA põhiseaduse järgi ühendriikide kodanikul õigus omada relva.
Kui USA relvakultuuri olemus lühidalt kokku võtta, võib öelda, et see põhineb usul, et perekond või üksikisik on keskvõimust sõltumatu ning et probleeme ei tekita mitte relvad, vaid hoopis inimesed.
„Relvad ei tapa inimesi, inimesed tapavad inimesi.“
See tõdemus on üks peamisi argumente nendelt, kes on relvadega seonduva kontrollimise vastu ning seda võetakse tõsiselt ka tänapäeval. Kui kusagil toimub taas suurem tulistamine, on inimeste esimene reaktsioon viha kahtlustatava suhtes ning mõrvarelv on enamasti teisejärguline.
Teisest küljest – kui inimesed kasutavad relva põhjendatult, koheldakse neid kangelastena. Just see juhtus hiljuti Floridas, kus kehtetu relvaloaga vanem mees haavas relvastatud röövi üritanud vargaid.
Teine argument relvandusega seonduva põhjalikuma kontrollimise vastu on see, et see poleks piisavalt efektiivne, kuna kurjategijatel oleks huvi korral ikkagi võimalik relv osta. Muide, ühendriikides on 314 miljoni elaniku kohta hinnanguliselt 300 miljonit tulirelva.
Debatt on muutumas
Siiski on viimaste tulistamiste mõju (ei maksa unustada ka Batmani filmi esilinastusel Colorados toimunut) hakanud mõjutama relvandust puudutava debati tooni. Kõik saavad aru, et midagi tuleb teha ja et need massimõrvad ei tohi korduda. Nii tundub, et vormumas on kompromiss, mille kohaselt tuleb mingid piirangud siiski paika seada.
Välja on pakutud kaks strateegiat. Esimest toetavad relva omamise õiguse eest võitlejad ja see keskendub rünnakute algpõhjuste kõrvaldamisele. Nii on välja käidud mõte piirata psühholoogiliste probleemidega inimeste ligipääsu relvadele. Kuigi see on teretulnud samm, ei muudaks see üldpilti märkimisväärselt, sest nende probleemide tuvastamine on keerukas.
Pealegi ei suudaks see ära hoida seda, et vaimsete probleemidega inimesed saavad relva kusagilt mujalt - näiteks Connecticuti juhtumi puhul kasutas mõrvar oma vanema relva.
Teise lahenduse on välja pakkunud relva omamise õiguse vastased. Nemad üritavad kehtestada tugevamaid reegleid taustauuringutele ning teha muudatusi relvi puudutavatesse seadustesse. Näiteks senaator Feinstein teatas hiljuti, et ta üritab läbi suruda seadust, mis keelaks automaadid ning piiraks salves olevate padrunite arvu kümneni.
Kuigi selline piirang massimõrvu ei peataks, oleks sellel siiski teatav mõju. Kui tapja kasutaks standardrelva, jõuaks ta 20 koolilapse tapmise asemel tappa vaid neli või viis...
Relvade omamist piiratakse, aga mitte oluliselt
Kuigi nende väikeste muudatuste tegemisele on palju vastaseid, ei mõjuta need suurt pilti märkimisväärselt. Relvanduse pooldajate lobitöö on kõva ning USA poliitiline süsteem annab maapiirkondade valijatele suurema kaalu. Need valijad on aga piirangute vastu ja relvade poolt.
Valemisse tuleb lisada ka föderaalne süsteem, mis tähendab, et mõningate relvi puudutavate seadustega tegelevad hoopis osariigid oma parima äranägemise järgi. See vähendab plaanitavate piirangute mõju veelgi.
Nii võib eeldada, et lõpuks jõutaksegi millegi sarnaseni, nagu senaator Feinstein välja pakkus. Teisisõnu uuendatakse keeldu automaatidele, mis lõppes 2004. aastal või piiratakse salves olevate padrunite arvu kümneni. Loodetavasti tehakse mõlemat.
Siiski ei muuda see ühendriikide relvakultuuri, mille juured on põhiseaduses ning samuti ei tee see olematuks hulle või vägivaldseid inimesi, kes soovivad teisi tappa. See on aga mure, mis on saatnud inimkonda alates Kainist ja Aabelist.
Loodetavasti suudavad plaanitud muudatused vähendada tulevaste tapatalgute ulatust. Vägivaldseid hulle elab ju igas maailma riigis, kuid valitsusel on alati võimalusi, millega piirata nende mõju ühiskonnale.
Hiljuti ründas üks mees Hiinas lasteaeda ja pussitas seal 22 last. Kõik lapsed jäid ellu ja see näitab veelkord kõnekalt, milline mõju võib olla sõjapidamiseks mõeldud relvadel - 22 haavatut Hiinas, 20 surnut Connecticutis... Aga erinevus ei tekkinud ju mitte ründajast, vaid sellest, et ühel ründajal polnud ligipääsu relvadele.
Kuigi relvad ei ole rünnakute põhjuseks, suurendavad need tapatalgu ulatust ja annavad kurjategijale võimaluse oma plaanide teostamiseks. Võib eeldada, et säärased rünnakud esinevad USAs ka tulevikus, kuid need ei pea olema nii kaotusterohked. Loodetavasti saavad sellest aru ka poliitikud ning nad reageerivad sobivate seadustega. Kuigi seadus ei muuda relvakultuuri, rääkimata kurjategijatest, võib see siiski tulevikus elusid päästa. Ja see oleks päris hea algus.
