Inimesed ise loovad endale maailmalõpu

Erinevad tõsiseltvõetavad teadlased on tegelikult juba ära tõestanud, et mingeid kosmilisi kataklüsme pole lähiajal Maa suunas tulemas ja järelikult ei saa tulla ka nendest kataklüsmidest põhjustatud maailmalõppe. Ei suuremaid ega vähemaid, ei osalisi, ega täielisi, vaimseid ega materiaalseid.

Inimloomus kiindub  sedasordi süngetesse ennustusse tihti fanaatilise jõuga, eriti, kui olemasolev maailm mingil põhjusel enam eriti ei rahulda. Tavaliselt on selle mitterahuldumise põhjuseks isiklik elustiil ja selle kattumatus romantiliste ideaalidega. Selle asemel aga, et muuta kas oma elustiili või nägemust, on ju lihtsam ette kujutada, et muutus tuleb väljastpoolt  ja paljudele inimestele korraga. Inimene on nii seltskondlik loom, et tahab isegi katastroofis eelistatavalt mitmemekesi hukka saada, kui olla ainuke loll, kes sureb. 

Paraku on olemas selline asi nagu "isetäituv ennustus" ja hetkel presenteeritavad maailmalõpukuulutused endast seda just võivad kujutadagi. Kui piisavalt palju inimesi nendesse ettekuulutustesse usub, siis saab olema ka piisavalt palju paanikas juhmakaid, kes ühel või teisel viisil kasvõi osalise maailmalõpu tõesti esile kutsuda suudavad. Kui inimesed siiralt usuvad, et kataklüsmi korral muutuvad kaasinimesed nende suhtes vaenulikuks ja tahavad nende varusid ära võtta, siis muutuvad nad ise alustuseks vaenulikuks; vaenulikkus kipub vastastikku võimenduma ja nii tekivadki esimesed relvastatud konfliktid. Raskes olukorras, kus kõik kardavad, muutuvad hirmu ja agressiooni meeleolud ülikergesti nakkavaks ja vägivallatsemiste laine võib kergesti levida ning kasvada suuremaks sõjaks kõik-kõikide vastu. Ja nii ongi esimene versioon maailmalõpust käes - naabrid tapavad oma naabreid keldrisse kogutud konservide pärast, isegi, kui asjale oleks paremaid ja lihtsamaid ja rohkemaid inimesi ellu jätvaid lahendusi. Praegu, enne katastroofi paanika külvamine kobestab sellistele nakkustele väga edukalt pinnast. Nii muutubki ülimalt asjakohaseks soovitus sõita koos varudega enne 21ndat linnast ära, maale, hõredamalt asustatud kohta. Ja sellessamas paanikas on kerged juhtuma ka tragöödiad, nagu hiljutine USA koolitulistamine - ülespiitsutatud närvid, ebaadekvaatne ja jätkusuutmatu maailmapilt pluss kodus olevad relvad teevad selliste tragöödiate kordumise kahjuks enam kui tõenäoseks.

Teisalt on ainult inimesed ka need, kes otsustavad ohtlike relvade, sh massihävitusrelvade, käikulaskmise ja kasutamise üle.  Praeguseks juba pikema aja jooksul üles piitsustatud paanika ei pruugi jätta neid kõiki puutumata, paanikas inimene teeb aga tihti ridamisi valeotsuseid, mis viivadki uute ja laialdaste konfliktideni. Paha mõeldagi, millega võib hakkama saada tuumanupu juures istuv paniköör, kes üritab olukorda järjest suurema omapoolse agressiooniga "kontrolli alla saada".

Nii ma kardangi, et kord rumala naljana välja käidud Maiade kalendri lõppemiskuupäeva kartvad inimesed teevad ise ennast hirmuga üles piitsutades selle kardetud maailmalõpu teoks ja selle tagajärjed väga halvaks. Lahendus olukorrale oleks üleüldine rahunemine, sõprus rahvaste vahel ja vennalik porgandite külvamise aktsioon, aga need pole nii atraktiivsed, kui vägivald.