AINULT DELFIS: Lugu sellest, kuidas 1991. aastal löödi tempel esimesele sõjajärgsele Soomes välja antud Eesti viisale

Soome-Eesti suhete asjatundja Kulle Raig on kirjutanud raamatu peakirjaga „Pikk teekond lähedale”, mis on kokkuvõte tema tööst Soomes eri ametites. Raig kirjeldab muuhulgas ka oma tööd Eesti ja Soome välisministeeriumites ja seda, kuidas seal kohe peale Eesti taasiseseisvumist töö käis.

Lendstart

Maailma muutnud nädala lõpuks oli Eesti ja teiste Balti riikide iseseisvust tunnustanud peaaegu 40 riiki. Riigielu ümberkorraldamist alustati laial rindel. Taas kord seisis Eesti ees teostamatuna tunduv ettevõtmine, muu hulgas Eesti välissuhete ning riigi välisteenistuse ülesehitamine. Millised olid Helsingis meie võimalused? Kuidas Eesti kultuuripunktist sai Eesti suursaatkond, riigi täievoliline esindus? Kuidas pääses Eesti tagasi sinna, kust ta pool sajandit varem oli välja aetud – oma endisesse saatkonnamajja Kaivopuistosse?

Kusagilt pidi alustama. Ei läinud kaua, kui tuli hakata menetlema viisasid. Tulgu ma kiiresti konsulaartemplitele järele! Oli 2. september 1991. Tallinna reisisadamas nägin uskumatut vaatepilti: alles äsja hoolega valvatud ja sotsialismi kapitalismist lahus hoidnud piiril sündis kummalisi asju. Sadama raudaed ei takistanud kedagi, tulijad ronisid sellest lihtsalt üle ja vaid vähesed läksid tolli ja terminali kaudu.

Läksin Toompeale, kus välisministeerium tollal asus. Kantsler Viljar Meister tõi konsulaartemplid välisukse juurde. Hakka tööle, jäi ainukeseks juhtnööriks. Oli ilus soe suvelõpuilm. Nõjatusin vastu Lossi platsile pargitud uhket autot ja mõtlesin, millesse olen end mässinud. Paari nädala pärast saatsin kantslerile järgmise sõnumi: „Gustav Suitsu tsiteerides – La vida es sueńo. Elu on tõesti nagu unenägu: džinn on pudelist välja lastud enne, kui meil oli eeldusi seda taltsutada. Konsulaat töötab, kuid samahästi oleksite võinud saata mind tuumajaama rajama. Peteri printsiip peab endiselt paika – igal töötajal tuleb varem või hiljem kätte aeg, kui ta jõuab oma ebakompetentsuse tasemele. Elagu ka Parkinsoni seadus!“

Algusaegadel meenutas Eesti välisministeerium pigem samale asjale pühendunud inimeste sõpruskonda, oli midagi klubisarnast. Bürokraatiat oli vähe, kõik tundsid üksteist ja seepärast oli ametlikuna mõeldud kirjavahetus väga vabavormiline.

Läksin Helsingisse tagasi. Oli neljapäev, 5. september. Poole päeva paiku lõin templi esimesele sõjajärgsele Soomes välja antud Eesti viisale. Selle sai igati väljateenitult Eva Lille. Teine läks sama teenekale Eesti sõbrale Tapio Mäkeläinenile. See tagasihoidlik avang oli ometi ajalooline, tunnistajaks ka välisminister Meri, kes oli Helsingi kaudu teel Brüsselisse. Et vältida tunglemist, ei teatanud me viisade väljastamisest ette. Esimesel päeval andsime välja vaid 14 viisat. Algusaja viisasoovijate hulgast on meelde jäänud vennad Hagertid, neli sigari ja hea lõuavee järele lõhnavat meest, kuldklotserid sõrmes ja vasikanahast saapad jalas. Kuuldavasti läksid nad lahe lõunakaldale hobusekaupa tegema.

Nõukogude impeeriumi tunnustus Eesti iseseisvusele tuli järgmisel päeval, 6. septembril. 1940. aastal olid Kremli isandad käskinud Eesti kellad sättida Moskva aja järgi juba 5. augustil, kuigi meie „liitumispalve“ rahuldati alles 6. augustil. Nüüd said vanad arved klaaritud: minagi tegin valestardi, tembeldades vaba Eesti viisa päeva enne seda, kui Nõukogude Liit oli meie iseseisvust tunnustanud. Kahjurõõm, olgu see kui tahes väike, on ikkagi rõõm!