Peterburi jõuluime: eestlased saavad kiriku tagasi
See on tegelikult rõõmus sõnum kõigile eestlastele, sest tegemist on meie ajaloos väga olulise hoonega. Kiriku tähtsuse rõhutamiseks piisab kahest faktist. Esiteks on 1860. aastal avatud Peterburi Jaani kirik üks eestlaste professionaalse kultuuri hälle, sest kirikuga olid tollal seotud Jakob Hurt, Mihkel Lüdig, Miina Härma, Rudolf Tobias ja paljud teised eesti kultuuritegelased. Teiseks kogunesid just Jaani kiriku ette 26. märtsil 1917. aastal ligi 40 000 eestlast sinimustvalgete lippudega rongkäigule, mis oli üks esimesi eestlaste kui rahvuse nii suuri avalikke eneseteadvuse väljendusi üldse.
Jah, Peterburi Jaani kiriku taastamine peale Nõukogude-aegset lagastamist eelmiseks vabariigi aastapäevaks läks Eesti riigile ja maksumaksjatele päris palju maksma. Kokku 136 miljonit krooni ehk 8,7 miljonit eurot. Aga me taastasime ju eestluse ja meie kultuuri ühe sümboli! Tsiteerides üht tuntud kirjanduskangelast: „Kauplemine on siinkohal kohatu!“
Eesti kogudus pöördus sooviga tagasi saada lagunenud Jaani kirik Peterburi tollase kuberneri Jakovlevi poole juba 1996. aastal. Seega tuli tagasisaamist oodata 16 aastat! Kõik see aega tohtisid eestlased kirikut linnavalitsuse loal küll kasutada, aga see ei olnud nende oma.
Jaani kiriku lõpuks tagasisaamine on paljude eestlaste ühispingutuse tulemus: alates idee ühest algatajast, kunagisest Eesti peakonsulist Peterburis Jüri Treist kuni taastamise teostaja Eesti Kontserdi ja Aivar Mäeni ning sadade abilisteni Peterburis ja Eestis. Suur roll tagastamisel oli ja on Eesti koguduse juhil Külli Sulg´il, kes kõik need aastad käis jonnakalt ühe Peterburi ametniku juurest teise juurde ja muudkui selgitas ning esitas dokumente. Kogu seda jama suudab ette kujutada ainult see, kes on ise pidanud Venemaal ametnikega asju ajama.
Lühidalt: tuleb vaid imestada, mida „üks agar ogar, ogar agar või ogar ogar“ (nagu Külli Sulgi kohta üks hea inimene ütles) ära teha võib, kui on õudsalt vaja!
Nüüd tuleb vaid pöialt hoida, et kõik läheks lõpuni ilusti ja Eesti kogudus ka juriidiliselt kiriku enda omandusse saaks. Sest kui täpne olla, siis väljastas Peterburi linnavalitsus 12. detsembril alles määruse, et kirik ja selle alune maa on otsustatud eestlastele üle anda. See ei ole veel protsessi lõpp, hulk pabereid tuleb veel korda ajada.
See tähendab läbimurdmist hulgast Peterburi ametkondadest, et linnavalitsuse määruse alusel vajalikud paberit kätte saada. Mida selleks teha tuleb, kirjeldab värvikalt Külli Sulg ise: „Eile (s.t eelmisel kolmapäeval) mängisin järjekordselt tanki. Kinnisvarakomitee, mis kolib uuele aadressile ja pani oma uksed kõikidele kolimise lõpuni kinni, on nõus siiski mind erandkorras vastu võtma.“
Jaani kiriku taastamine oli tubli töö, aga sama keeruline on ka selle majandamine. Iga eestlane, kes Peterburi satub, võiks korra kirikust läbi astuda ja veidi annetada Eesti kultuuriloo säilimiseks. Sellega te ei toeta luteri usku, vaid eelkõige Eesti kultuuri hälli kestmist ning Eesti kultuuri levitamist meile kõige lähemas maailma suurlinnas. Sisuliselt tegutseb Jaani kirik täna ju mitte nii väga usukeskuse kui just Eesti kultuurikeskusena.
