Poest tervislikku toitu otsides võib peast halliks minna!
Tegelikult aga, kui kasvuhoones tomateid vaadata, siis üks on niisugune ja teine naasugune: üks ühtpidi ja teine teistpidi lapik. Kas tõesti arvatakse, et mida ilusama läikega on köögivili, seda tervem ja õnnelikum on ka inimene? Enam pole võimalik inimestega suheldagi, ilma, et kuuleks allergiatest ja haigustest. Sellest on saanud elutähtis jututeema, millest justkui ei pääse. Peaks nagu imestama, kui keegi terve on. Normaalseks peetakse põdurust?!
Kõige rohkem pahameelt teeb mulle see, et väikesed lapsed peavad nii palju kannatama. Nemad ei käi ju toidupoes, nemad ei saa valida toitu, mis oleks hea ja hoiaks neid tervena. Vanemad aga unustavad, et väikelaste organid on õrnema koega ja neile ei tee head see keemia, mida nad ise päevast päeva sisse söövad. Vaatan enda ümber vaevalt 1,5- aastaseid lapsi ja neile tõesti antakse süüa juba seda sama jubedust, mida vanemad ise söövad. Kui lastele antakse kõike korraga läbisegi, mitte toiduaine kaupa, siis joostaksegi allergoloogide vahet, kuna on võimatu selle virr-varri seest aru saada, mis laike ja täppe tekitab. Pärast vanemad aga lohutavad foorumites üksteist, et küll aastatega kasvatakse välja. Mis siis, kui laps ei kasva sellest välja? Mis siis, kui ongi tervis varakult kahjustatud?
Samuti teeb mulle pahameelt, et inimesi püütakse lollitada ja nii päevast päeva ning aastast aastasse. Tegelikult ei ole öko-toit topelt ja enamgi veel kallim. Kasvatatakse ju seda odavamalt: ei kasutata kalleid mürke ega väetisi, juba nii hoitakse kulude pealt kokku. Jah, osa saagist söövad ära putukad ja osa läheb ehk taimehaiguste tõttu kaotsi, aga see ei peaks tähendama ometi sellist ulmelist hinda! Liigsuured hinnad justkui tähendavad, et kui soovid elada tervemana, siis selleks pead ka rohkem maksma. Keskmist palka teenivad inimesed ei saa seda sageli omale lubada, seega tervis on vaid rikastele (juhul kui nad sellest hoolivad).
Toiduainete tootjad teevad omalt poolt kõik, et inimesed hakkaksid üha nooremana igasuguseid ravimeid tarbima ning mida rohkem, seda kasulikum on see omakorda ravimitööstusele. Mida pikemad on ajaliselt haigused, seda rohkem kulutab inimene raha. Samas haigused on tagajärg ja tablett on vaid kõigest ajutine leevendus. Pikemas perspektiivis on inimene ikka ligadi-logadi ja tervis on mägede taga. Kuulates tuttavate salasoove võin öelda, et juba kolmekümnendates aastates inimesed soovivad esmalt tugevat tervist või selle taastumist ja seejärel alles midagi muud. Hirm tuleb peale kõige selle sees olles. Vahel ma mõtlen, et kui juba nii vara kurdetakse kehva tervise üle, siis kuidas kujutatake ette oma järgnevat neljakümmet eluaastat? Kas neid ei hirmuta mõte piinlemisest? Kas nad tõesti ei märka seost toidu ja tervise vahel?
Minul pereemana kulub poes alati üksjagu aega; peab ju kõik etiketid läbi lugema, et toit poleks geenmuundatud ega sisaldaks kahjulikke E-sid (selleks pean lausa omaette nimekirja taskust välja otsima). Kui saadan mehe poodi, siis sealt tuleb tagasi vihane ja tige abikaasa. Hirmus! Nagu oleks meie elus vähe probleeme, et vaja veel ka toidupoes käies minna halliks. Viimasel ajal sooviksin poest leida normaalse hinnaga naturaalseid ja tervislikke toiduaineid, olgu pealegi siis valik kasvõi väiksem.
Testitud toidud?! Kuidas nad neid testivad? Et kui 5 aastat pole halbu tagajärgi, siis sellest piisab? Mis siis, kui tagajärjed tekivad pikema aja pärast või siis on sellised, et neid on raske otseselt seostada toiduga? Kas tõesti on normaalne kehitada vaid õlgu ja minna apteeki uut tabletipurki ostma.
Aasta aastalt läheb elu aina pingelisemaks ja mürgisemaks. Vahel tekibki tunne, et on lausa kahjulik elada. Kahjulik hingata, kahjulik elada ilma filtriga veekannuta, kahjulik süüa. Kahju, et need kes saaksid midagi muuta, on lihtsalt raha peal väljas, mõtlemata milliseks ajapikku muutub ka nende endi ja nende järglaste tulevik. Inimesed võiksid elule mõelda pikemas perspektiivis. Kas tõesti on järjest nõrgeneva tervisega elanikkond see, mille poole me pürgime?
