Andres Arrak: Kaks aastat eurot - mis ei tapa, teeb tugevaks
Kaks aastat tagasi olin minagi eurovaimustuses... Tavaliselt võtan uut aastat vastu Lõuna-Eesti maakodus lumehangede keskel saunamõnusid nautides. Põhiliselt selle pärast, et füüsiliselt ja vaimselt distantseeruda ugrimugrilikust ostuhullusest. Rahareformijärgne kiire inflatsioon pluss fikseeritud vahetuskurss olid eestlased muutnud ülikiiresti üliostuvõimelisteks. Põhjamaiselt külmad eestlased olid merkantiilseid kirgi asunud kollektiivselt rahuldama ladinaameerikaliku kirega. (Tarbimis)pohmell oli peaaegu ületatud ja majandus jälle tõusuteel.
Ent toona otsustasin euroõhinat omal nahal pealinna melus kogeda. Kasvõi selle pärast, et üldrahvalikust kangelaspeost osa saada. Ja valesti tegin. Maamats lihtsalt ei mahtunud linnasakste peole. Kultuuripealinna tähistav Teatri väljak oli umbes. Eesti kõrgkiht avas Estonia teatris šampanjapudeleid ja rahamasin teatri seinas oli tiine vastvalminud eurodest, oodates pea- ja rahandusministri uhkusest värisevaid sõrmevajutusi.
Vabaduse platsil oli olukord veelgi hullem – kroonide eest ostetud, aga eurodes vastu taevast lennutatud ilutulestik pidi sümboliseerima eestlaste hakkama saamist kriisi põhjas eurokriteeriumide täitmisega. Lõpuks olin sunnitud eurovaimustust kogema Pärnu maantee kontorihoone katusekorruselt.
Vara veel...
Kaks aastat hiljem võiksime iseendilt küsida, kas mäng oli küünlaid väärt. Muidugi võiks hiinlaste kombel nentida, et liiga vara öelda. Nii nagu Prantsuse revolutsiooni järelmõjude hindamiseks osutub paar sajandit liiglühikeseks ajavahemikuks, nii võib ka euro mõju Eesti majandusele – positiivne või negatiivne - selguda alles aasta(kümne)te pärast.
Tahtmata tõmmata kunstlikke paralleele klassikute-keinsistide dilemmast, tundub täna siiski, et euro pooldajad on lühiajalised optimistid ja teisele poole jäävad pikaajalised pessimistid. (Vahemärkus: traditsiooniliselt on asi vastupidi.) Klassikalise majanduskoolkonna valitsust piirav põhiväide kõlas: teatud tingimustel (paindlikud tööturud) jõuab majandus varem või hiljem täishõive seisundisse. John Maynard Keynes’i kuulus vastulause kõlas: „In the long run we are all dead!“ (pikemas perspektiivis oleme me kõik surnud).
Täna vastandub paradoksaalsel moel lühiajaline optimism ja pikaajaline pessimism. Kõik lühiajalised argumendid on selgelt sõnastatavad. Kuigi jah, neist enim ekspluateeritav – reisides pole vaja valuutat vahetada - tundub kuidagi lapsikuna. Kuigi olin isegi hiljuti Riias käies fakti ees, et õlle eest sai maksta vaid lattides ja sularahas, lubatagu küsida – mitu protsenti oma eluajast veedame me välismaal? Kaunis kodumaa pakub ilma valuutavahetuseta piisavalt positiivseid emotsioone ja silmailu.
Kõik muud lühialalised argumendid – krediidireitingute tõus, intresside langus, välisinvesteeringute sissevool ja muu – vajab veel kinnitust. Aga ju ta nii läks. Eesti osutus 2011. aastal kahes kvartalis Euroopa kõige kiiremini kasvavaks majanduseks ja kasvab ka täna euroalast kiiremini. Oli see nüüd eurousalduse najal kasvanud ärikindluse tagajärg või Eesti ekspordisektoris toimetavate ärimeeste nutikuse tulemus, pole täna üheselt selge. Ehk nii ühte kui teist.
Uskumatu kangelastegu
Üks on kindel – Eesti sooritas rahvusvahelise majandusteooria kontekstis uskumatu kangelasteo. Ja kindlasti ei jäänud see märkamata rahvusvahelisel majandusajakirjandusel. Plusspunkte teenisime niikuinii.
Aga peamine - me suutsime parandada 2008. aasta detsembris tehtud suurima majanduspoliitilise vea. Toona loodeti järgmise aasta riigieelarvet vastu võttes 2,6 protsendilist kasvu, tuli aga 14 protsendiline majanduslangus. Sellest hoolimata suutis Eesti täita olulisima Maastrichti kriteeriumi ning hambad ristis suruda eelarve tasakaalu. (Venelastel on selle kohta hea väljend: „Ise loome endale raskusi, et neid siis hiljem kangelaslikult ületada“).
Tänased padukeinsistid (näiteks Obama peanõunik Paul Krugman) ei saanud ega hakkagi saama sellistest imetrikkidest aru. Erinevalt teistest, tuli Eesti (ja Läti ja Leedu) kriisist välja kulusid kärpides. Mis andis põhjust Eesti presidendil järjekordselt säutsuda. Kusjuures erinevalt Lääne- ja Ladina-Euroopast ei põlenud Eestis politseinikud ja pangahooned ning igal nädalal ei toimunud üldstreiki. Kas tegemist on vähese temperamendi või kaine mõistusega? Ilmselt nii ühe kui teisega.
Pikaajaliselt on siiski põhjust murelik olla. Valitsused on juba aastakümneid maksnud krediitkaardiga. Ka rahandusminister Jürgen Ligi mainis oma aastalõpuintervjuus, et Lääne-Euroopa sotsiaalne heaolumudel pole tänaste demograafiliste protsesside (rahvastiku vananemine) taustal jätkusuutlik. See tähendab, et harjumuspäraseid ja armsaks saanud mudeleid pole enam võimalik finantseerida.
Vana, laisk, hirmkallilt tootev ning enesele jätkuvalt valetav Euroopa pole rahvusvahelises konkurentsis eluvõimeline. Kadunud Lennart Meri pani kahe asjaga puusse. Esiteks ei vaja Eesti täna oma Nokiat. Pigem Samsungi. Teiseks, „Me ju kuulume Euroopasse!“ hüüatus omandab täna huvitavaid, et mitte öelda ootamatuid värvivarjundeid. Tõsi ta on, gloobusele vaadates on raske vastupidist väita. Ent kas me peaksime nimetatud tõsiasja üle ennastunustavalt ja ülemeelikult õnnelikud olema, on iseküsimus.
Mida toob tulevik?
Eurotsoonil seisab ees valik kolme põhistsenaariumi vahel. Esiteks: „hädapätakad“ visataksegi välja. Aga kuna nimetatud protseduur ununes algul kirja panemata, siis tekitab see olulisi probleeme. Teiseks: juhtub ime ja Euroopa ongi võimeline sooritama selliseid kärpeid nagu Eesti. Olemasolevate ametiühingutega on see küll väga ebatõenäoline. Ent siiski. Kui see juhtub, järgneb heal juhul vaid üks „kadunud aastakümme“ kui mitte rohkem. Kuidas aga null-kasvu pealt ära teenindada juba olemasolev võlg?
Kolmas ja kõige tõenäolisem stsenaarium on inflatsioon. Euroopa keskpank (nagu ka FED) on juba trükkinud triljoneid laenueurosid. Aga ühel hetkel väljub see protsess kontrolli alt. Vanad võlad makstakse tagasi uue odavama rahaga. Kesk- ja Põhja Euroopa pensionäride säästud hakkavad alles siis tõeliselt põlema. Ja mitte saksa ja prantsuse pankurite omad, nagu sageli ekslikult arvatakse.
Kõik eelnev võib tunduda kauge ja hoomamatu makro. Kuidas oleks mikrotasandiga? Igapäevaselt peret toites ja kommunaalmakseid makstes lahendame jätkuvalt ellujäämisülesannet Erna retke matkides. Vana aasta õhtul oma pensionärist emaga poes käies, tõdes ta: „Kuigi hinnad on hullupööra tõusnud, püsib hing imekombel sees“. Ime on tõesti sündinud. Kuigi kolme masujärgse aastaga on reaalpalk pidevalt langenud ja toidukorv kolmandiku võrra kallinenud, on minu pensionäridest vanemad endiselt elus.
Kõik tootjad ja müüjad vandusid euroeelsel aastal käsi piiblil: „Euro hindu ei tõsta!“ Tõsi, 1. jaanuaril 2011 hinnad tõesti ei tõusnud. Nad olid lihtsalt tõusnud ennaktempos juba varem ja jätkasid jõudsat kosumist aastaalguse tarbimispohmelli möödudes. Kui majandus ja palk on kahanenud veerandi võrra ning tööta on iga viies inimene, siis puudub igasugune majanduslik põhjendus kiireks inflatsiooniks. Aga ju siis majandusteooria varakapitalistlikus Eestis ei kehti või kehtib osaliselt.
Puht psühholoogiliselt mõjusid inimestele ilmselt ka väiksemad hinnanumbrid. Varem perele õhtusööki ostes viiesajast ulatades käis ikka südame alt jõnks läbi. See eest sai mitte eriliselt priisates pere paar päeva süüa. Täna läheb kolmekümnekas stereokinos kahele inimesele piletit ostes. Perele süüa… unusta ära. Kuigi toidupoes ostukorve ja kaubanduskeskuste parklates toimuvat jälgides võiks aimata, et masu pole olnud ega tule. Ja seda mitte ainult jõuluhulluse ajal, vaid ka varem.
Olmetehnika ja kõikvõimalikud iPad'id-iPhone'id rändavad endise usinusega masust räsitud eestlaste kodudesse. Adrenaliini ja emotsioonide eest oleme valmis jätkuvalt maksma, nagu ka ülikaugete ja sagedaste välisreiside eest ning seda hoolimata sellest, et ka Eestis on, mida vaadata. Head ajad ajavad peast lolliks niikuinii. Kusjuures küsimus pole mitte selles „kas“, vaid „millal“.
Öeldakse: „Mis ei tapa teeb tugevaks!“ Elasime üle kaks maailmasõda ja pool sajandit plaanimajandust. Ju elame üle ka euroreformi.
