Noor: püramiidiskeemi-guru nimetas tavalist tööd tõmblemiseks ja peibutas kohalolijaid piltidega eksootilistest paikadest

Kirjutama inspireeris mind Rahva hääle lugeja kogemus sellest, kuidas vanad tuttavad järsku kõik loo kirjutajat kangesti kohvi tahtsid jooma kutsuda. Enda kogemustele toetudes saan aru, et püramiidiskeemide näol on tegemist äriga, mis vanust ei küsi.

Olen kahekümnendates noor naine ja peale ülikooli asusin tööle eneseteostusvõimalusi pakkuvas ettevõttes, milles töötamist ma tõesti naudin. Loomulikult on mul tuleviku suhtes unistusi, kuid mingit põgenemisvajadust minu praegusest töökohast mitte.

Ühel pärastlõunal helistas mulle endine töökaaslane kohast, kus enamik noori ülikooli kõrvalt töötasid. Töökoht oli viisakas ja kena, kuid üsna koormav ja palk nigel. Minu endine töökaaslane töötas ka helistamise ajal seal. Ta küsis, kuidas mul läheb ja ütles, et pole ammu näinud, võiks kohtuda. Kohtuda tahtis ta tingimata samal päeval, kuna  tal pidi mulle üks pakiline ärijutt olema. Ütlesin, et tegelikult ei ole mul täna aega ja et kas mõni teine päev ei sobiks. Ta käis peale, et kindlasti samal õhtul kell 7. Minu täpsustavate küsimuste peale jäi ta salapäraseks ja lubas vastuseid anda siis, ku kokku saame. Ütlesin, et katsun siis tulla.

Mõtisklesin veel mõnda aega proovides ära arvata, milles asi võiks olla. Siis tärgatas mulle pähe, et kas tegu ei või olla just "osta mingit manti ja saa rikkaks" äriga. Saatsin endisele töökaaslasele sõnumi ja küsisin, et kas tegu on sellise äriga. Sain vastuseks, et ei ole.

Kui ma lubatud ajaks jooksujalu kokkulepitud kohta jõudsin ja oma isiklikud tähtsamad plaanid ajapuuduse tõttu tühistanud olin, läksime me kesklinna soklikorrusel asuvasse keskmises seisukorras olevasse ruumi, kus istus umbes 25 noort inimest.

Nad kõik kuulasid noort naisterahvast, kes ilma hinge tõmbamata vahutas suurtest summadest, näitas pilte värvilistest oaasidest, pajatas kallitest reisidest ja sellest, kui erilised on kohalolijad ja et ega neid niisama poleks sellise väärtusliku äri saladustesse pühendatud.

Naisterahvas jagas meiega ka tootesaladusi, kuid peamiselt rääkis ta sellest, kui kerge on miljonäriks saada. Veel kirglikum, kui ta oli raha suhtes, mida kohaolijatel teenima oleks võimalus olnud hakata, oli ta tavalise töö (mida iganes ta selle all ei mõelnud) vastu, millesse ta eriti põlastusväärselt suhtus. Eriliselt meeldejääv oli see, kui ta enne pausi teatas, et need, kes soovivad ärist rohkem teada, saavad viis minutit puhata, et siis koolitusega edasi minna, kuid need, kes tunnevad, et see ei ole nende jaoks, võivad "otse välja öeldes oma igapäeva töö juurde tagasi tõmblema minna".

Peale selle, et ma olin pahane endise töökaaslase peale, kes mind kavalalt lõksu meelitas ja nagu hiljem selgus kellegi, kes tulla ei saanud, asenduseks kohale kutsus, häiris mind tolle naise ülbus ja üleolev suhtumine, justkui oleksid kõikide inimeste tööd mõttetud ja ei pakuks neile rahuldust, kuid see, mida tema pakub, on midagi, mis mõeldud vaid üksikutele väljavalitutele.

Mõni kuu hiljem helistas mulle noormees, kellega olin umbes 5 aastat tagasi tutvunud ja peale seda enam mitte suhelnud. Ka tema soovis kohvi jooma minna ning ei tahtnud eriti rääkida, milles asi, peale selle, et tema mäletamist mööda olen mina aktiivne noor inimene ja tal on mulle ärijuttu rääkida.

Siiski nõudsin täpsemat seletust ja siis ütles vana tuttav, et tegu on PR-iga (avalikud suhted - toim.). Olen aeglase taibuga ja jäin esialgu nõusse, kuid pärast kõne lõppemist meenus mulle, millega on tegu siis, kui inimene, keda sa pole pikka aega näinud ja kellega sa pole kunagi eriti lähedane olnud, kutsub sind ärijuttu ajama ja niisama maast-ilmast rääkima ning keeldub ütlemast, mis on asja tegelik põhjus ja ajab muidu ümmargust juttu.

Peale kõikide asjade, mis mind nende lugude puhul ärritasid, oli kõige häirivam see, et inimesed, kes ei tea minust, minu elust ega tööst mitte midagi, arvavad, et pruugib vaid mingil ülbel tädil rääkida põlastavalt kontoritööst ja peibutada mind soojamaa reisidega ning juba peaksid mu silmad minema põlema nagu mänguautomaadi tuled. Ei ole nii. Kõik inimesed ei ole oma eluga rahulolematud ja ei unista kergest rikastumisest. Loodan lihtsalt, et mõni noor inimene ei loobu oma õpingutest või igapäevatööst selleks, et püramiidiskeemi abil miljonäriks saada ja šaakalina oma vanu tuttavaid tüütama ei hakka.