Kati Saara Vatmann: Sõjaseisukord
Valgemaks küll läheb, aga kolm kuud külma kurnab ja stressab – just oma lõputu ja kuluka rutiiniga, millel ei paista lõppu ega pahatihti enam ka motiivi. Kütet ja kütust, toitu ja sööta ja üldse kõike kulub palju rohkem kui ülejäänud aastaaegadel kokku. Talvisel pööripäeval loodetud soojamaareis imedemaale – kogu planeediga läbi Tähevärava järsk uude heasse ilma kihutamine – vindub. Kindlasti oleme teel.
Kahtlemata on tore, et kulgemine sujub apokalüpsikuta. Ent rutiinirusutis ja tunneli lõpus süvenev pimedus tekitab tunde, et kuidagi tavatult palju on surmasid – igas eas inimesed lasevad erinevate diagnooside abil massiliselt Maa pealt jalga. Ehmatavad sellega siiajääjaid ja panevad paratamatult läinute ja jääjate olukorda võrdlema – jalgalasknud tegid õige valiku, pagana hea seltskond neil sealpoolsuses kogunenud! Meil siin aga süveneb ja edeneb üha jõudsamalt genotsiid. Oma rahva riiklik hävitamine ja/või pealtvaatamine, kuidas asutused ja instantsid seda segamatult teevad.
Musta huumori võtmes võib öelda, et neil isegi veab, kellelt pangad juba kodud ära on võtnud – perele üüritud kööktuba on odav kütta. Kaotada pole enam midagi. Naljatades neid kõige tõsisemaid asju öeldaksegi – et ei peaks sõnastama, mida peab tegelikult arvama riigist, kes sadu kodusid läbi pankade skandinaavlaste kätte pudistab, samal ajal kui veel hullemas kodudekriisis Island leidis mehised lahendused. Või pole meie katastroof äkilisteks otsusteks veel piisavalt põhjalik?
Elektrihinna tõusule järgnev kõigi muude kaupade ja teenuste hinna tõusu laviin näitab end teleris intervjuudena Säästumarketis – kenad vanadaamid räägivad leplikult naeratades, et ostavad pisikese värske kurgi vaid siis, kui lapselaps külla tuleb ning on juba absoluutselt kõigest loobunud. Seepeale annab keegi nooruke pangavihvi nipsakalt nõu kulud üle vaadata, et arvetega toime tulla – ja siis järgneb mõni gurmeesaade eriti nooblite roogade valmistamisest. Või mis see üldse enam jõukohane on ja noobel pole – seapeegi on Eestis poole kallim kui Berliinis või teistes Balti riikides.
Kolleeg Rein Sikk küsis nõu, kellest teha unustatud kangelaste artiklisari vabariigi aastapäeva puhul. Aga palun – aastates talupidajad-idealistid Teemant ja Kiiver, Kullang jne jne jne, kes on elu aeg meeletult rüganud, oma muinasjutu loonud – talud üles ehitanud ja Eestimaale pühendanud – ja nüüd lõpetanud või lõpetamas, maksude ja hoolimatuse, riikliku hüljatuse ja ametkondade uskumatu häbematuse ühendjõududega väärika pensioni asemel p...sse saadetud. Unistused ja ideaalid ees, pensioni- ja/või ülikooli ja/või uskumuste sambad ja hambad järel.
Tasulise hambaravi tõttu on masendavalt suur osa eestlastest taas elementaarsest hambaarstil käigust loobunud – nagu nõukogude ajal, on taas meie tunnuseks halvad hambad, katkised kingad ja masendatud näod. Peab olema väga valgustunud üliinimene, et naeratada iga rindeteate peale, mis iga päev avalikkusele silmevahele lajatab. Raamatukogudele raamatute ostmine lõpetatakse. Nendes lasteaedades, mida veel ei suleta ega lammutata, tõstetakse maksu kolmandiku võrra. Erakorraline meditsiin läheb sammhaaval tasuliseks...
Hea küll, et esmalt põhiliselt ninakõrvakurguhaiguste puhul. Kadunud professor Mart Kulliga – kel õnnestus koos kümnete teiste eriti heade inimestega õigel ajal teispoolsusse lahkuda – kirjutasime mitu lugu ja raamatupeatükki sellest, mida teevad ninakõrvakurguhaigused organismi kui tervikuga. Põletikuline mandel või põskkoobas reostab verd lagunevate kudede mürkidega, laibamürke tulvil veri voolab pidevalt läbi südame ja neerude ja kõigi teiste elundite ning tekitab kõikjal südamelihastest suguelundite ja liigesteni põletiku. Kui praeguseks kujunenud sõjaseisukorras ka erakorraline meditsiin tasuliseks läheb, siis paljud inimesed enam arsti juurde ei lähe. Surevad maha. Pole inimest, pole ka probleemi. Ja riik on võitnud sõja oma enese inimestega...
Me sõbratariga otsustasime juba enne neid viimaseid rindeteateid, et soetame endale vahendid koduseks haavade õmblemiseks ja lihtsamate luude lahastamiseks. Esiteks on lastel-meestel-loomadel vahetult enne traumat lühiajaline valušokk ning haava on seda lihtsam ja valutum õmmelda, mida rutem seda teha. Teiseks oleme juba loomaarstidega suheldes õppinud veterinaarivisiitide pealt kokku hoidma – võtame oma kõrghariduste juures rahulikult sünnitusi vastu ja putitame traumasid. Kui sellest rääkisin, et üks eluterve tohter andis mulle teises Eesti otsas hobuste gripi-teetanuse vaktsiinid, et need kodus ise ära süstida saan, oleks aga tubli loomaarst äärepealt litsentsi kaotanud...
Praeguseks õnneks on Brüsseli direktiivide või nende tõlgendamise tõttu juba kõik keelatud, karistatav, nii et kodune arstiabi on võrreldes kõigi muude keelatud asjadega, millega Eestimaa taludes päevast päeva tegeldakse, praeguses sõjaseisukorras juba tühitähi.
Kellele kaevata, et Eestis on arstiabi ja lasteaiad, inimväärne toit ja kultuur kadumas – Brüsselisse või? Euroliitu kuulumise ajaga me sanktsioonide ja pankrottide, ähvarduste-trahvide-täiturite-inkvisitsiooni rindejoonele sattunud olemegi. Järelikult peab rahvas ise ellujäämisinstinktist tingituna oma riigi tagasi võtma.
Kui värske ja eetiline, rikkumata ja arukas Kaja Kallas peaks uue valitsuse moodustama, olen käsi kõigiti kaasa töötama. Kui sõjaseisukord venima jääb, ei saa ma parata, et tahan ära. Kellel ei esineks põgenemismeeleolusid. Kui minust ei sõltuks päevast päeva 40 looma-linnu heaolu mu loovustalus, läheksin homme – või juba eile – vabatahtlikuna Aafrikasse või Aasiasse. Kuhugi väga mujale midagi väga muud tegema.
Kuna see pole võimalik, ootan rahva võitu tapjavalitsuse üle veel enam kui kevadet.
