Kalle Mälberg: Hõbevalgeima Puusliku purunemine
Eesti hõbevalgeima riigi ülesanne on kaitsta inimvabadust ja mitte lasta end mõjutada labasel saamahimulisel kommertsil idast ega läänest puhuvatel poliittuultel.
Ametnik, poliitik ja ajakirjanik ei varja olulist teavet ning peab hoiduma kahju tekitava teabe leviku eest. Et ei korduks saatuslik sügis 1939!
Venelasi loomuldasa vihastas Eesti kindlameelsus, vennalikust liidust lahkumine ning ülejäänud puurublade lennutamine vabadust armastavate kaukaaslasteni. Nõnda külmutatigi kättesaadud eestlaste raha. Ent keset häda ja hala hakkas poolikuksjäänud kommunistikarjääriga tegelaste peas hõõguma peenike plaan - tulla rüsinal tagasi Eesti poliitikasse! Süümevannet anda ei saanud ju! Aatemeestena poleks usutav - neid oli ämbriteviisi niikuinii! Tuleb astuda sisse „ves- v- belom“- üleni valges, asjalike pankurite ja tarkade majandusmeestena. Leiti kaasparteilasest aparaaditöötjaja, kellel vedurijuhist vend. Tol aga tubli venestunud viinavabrikandist poeg Sass.
Las venelased „soojendavad“ Sassile 32 milli lahti, küllap verevend tassib kotiga kolmandiku sulas kehasse nimega - R Hooldus, mille kolm omanikku saidki varsti Eesti vabariigi ministriteks, hiljem vastavalt riigikohtu esimeheks, rahvuspanga presidendiks ja euroliidu asepresidendiks.
R Hooldusese askeldajaks pandi kunagine Leningradi sidekooli kursant, kes püüdlikult jagas „bratvale dooljat“ – partei käsul, nagu vaja! Temalegi preemiaks ministriportfell.
Projekt „Unelmatepartei“ oli sedavõrd edukas, et oldi lakkamatult võimul. Joobnud edust müüdi tosina aasta jooksul igatsorti proovireisjatele - maaletoojatele ja monopolistidele, hinnanguliselt tuhatkond seaduseparandust - jäätmekorraldus, kütuseaktsiis, viinavabrikud, maadevahetajad, raudteelased, ravimitootjad ja muud müügimehed kuni jalgrattakellade maaletoojateni.
Raskelt teenisid eriti itimehed ning pankurid. Nemad said maarahvast majanduskasvu mantraga lüpsta kahe suupoolega, jae ja hulgi, kuni rahvuspulsi lakkamiseni.
Maa kipuus aga tühjaks jääma - põgenikud ummistaid Soome lahe parvlaevad. Et „bantutanis“ asi segasemast selgem oleks, tehti maailmas unikaalne apartheidi demokraatia – valima pääsesid koos inimestega ka ülitargad masinad. Kel masinat polnud, las kõmbib jala. Ja ennäe, lapseohtu parteibroilerid saidki metsadest ja soodest tuhandeid elektroonilisi signaale - palun, tulge, kasvage meie suurteks juhtideks!
Sooritati ka rida riiklikke kuritegusid, mida avalikkus pole tänini märganud: näiteks tarbijate mitmekordne maksustamine ühesama teenuse eest. Nn korraldatud jäätmevedu maataludest kuni elektrienergia tagasimüümiseni samasse tallu on riikliku röövraha masinana vahest kõige räigemalt ilmekas. Talumees või majaomanik peab „tootma“ jäätmeid, sunnismaiselt ostma riikliku punavoori ehk veoteenuse, veofirma müüb kuldselt kinnimakstud kraami elektrijaamale kui ressursi, rämps põletatakse elektriks, millele lisatakse esimene riigimaks – aktsiis, sellele samale elektrile ja aktsiisile aga keevitab riik veel teisegi riigimaksu- käibemaksu otsa..
Mitu riiklikku röövimisastet saite, tublid riigialamad?
Teie, Maxima kassapidaja, projektijuht, lasteaednik, põllulkündja, metsalangetaja, kalamees ja kõik teised arvamusliidrite poolt „tavainimesteks“ sõimatud. Õhtuhämaruses trambib üks parteisõdur teile külla: esmalt ostetakse kokku vallavanem, kilohinnaga. Seejärel parteistatakse kuuleka puudlina sitsima kohalik haigla, lasteaed, muusikakool,luuad ja labidad.
Tellitakse arvamusküsitlus ( sotsioloogia onju täppisteadus- niipalju kui maksad selle numbri ostad!). Pooled küsitletud inimesed ei arva parteidest mitte halligi, aga tollest poolest, kes üleüldse kedagi eelistasid, iga viies ( äraseletatult: partei poolt ametisse pandud asjamees ja tema pere!) hüütakse ERRi uudistes välja kui üldkogumi kõrge parteireiting. Topeltvale peab olema koletu! Nii sünnivad „arvamused“, mida annab suvalisteks „uudisteks“ mudida.
Täna istub võimuhullunud seltskond staabivagunis, ninad kuvarites, paksud kardinad ette tõmmatud. Vahepeal mingi harta loksutas vagunit, aga vedur annab reipalt vilet.
Sassi? Ei teda meist keegi ei tunne, ei tea, ega tereta – ei mäletagi enam sellenimelist. Teda ei kutsuta ballile. Ja üleüldse, lõpetage see vanades asjades tuhnimine!
Aga järsku üks põhiseaduslik institutsioon - Eesti Pank - teeb järsu liblika tiivalöögi.
Panga president avaldab keset külma talve auditi, kus rebitakse valedevabrikult – Pühalt Ikoonilt - äkki riided seljast ja keset tuba plartsatab rahapuuslik põrandale kildudeks...
Olles töötanud mitmetes maades ja kõikvõimalikes meediaväljaannetes ligi 40 aastat, julgen arvata, et siinkirjeldatu ei ole üksikjuhtum. Ega jää viimaseks! Kõikjal vohav faktoidne meediakallutus, leebe demagoogialoba on tublisti jõudu kogumas. Hiilivaid spindoktoreid ja kavalaid suhtemehi esineb arvamusliidritena kõikjal Eestis.
„Inimesed, olge valvsad!“ ütles kord Praha ajakirjanik Julius Fucik oma reportaažis silmusega kaelas.
Me võiksime ja peaksime just täna sarnaseid nähtusi analüüsima ning Eesti riigi, rahvuspoliitika ja meediakaaperdamise ohtlikke katseid avalikustama ja ennetama.
Kas veelkord särame hõbevalgeimat kirkust või hulbime e-lekkivas valimispaadis keset pöörlevat kärestikku määnduma kusagile soppi? Kuulsusetult!
