Leon Glikman: „avalik huvi“ ei ole objektiivne alus kuriteo aegumise ümbervaatamiseks
Kuigi Eesti Pank tunnistas, et saatis 1995. aastal Venemaa Välismajanduspangale teadlikult külmutatud rahade kohta valeandmeid sisaldava kirja, siis ei saa riigiprokuratuur hakata välja selgitama, kas oli tegemist ametniku poolse kuritahtliku võltsimisega või mitte, sest võimalik kuritegu on tänaseks aegunud.
„Teise astme kuriteo aegumistähtaeg on viis aastat. Demokraatlikes riikides selleliigilistes asjades pikemat aegumistähtaega ei kohaldata, pigem on aegumistähtajad lühemad,“ ütles Glikman Delfile.
„Seaduse muutmine ei muudaks antud juhul midagi, kuivõrd karistusseadustik ja põhiseadus, samuti Eestile kohustuslikud rahvusvahelised normid, ei luba tagasiulatuvalt kriminaliseerimist võimaldavaid norme kehtestada,“ jätkas ta.
„Mis puudutab sarnast teemaderingi , Eestis on püütud hilisemat regulatsiooni tagasiulatuvalt kohaldada, mille kohta on Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) teinud mitmeid taunivaid otsuseid,“ ütles Glikman.
„Aegumine peab olema sätestatud määratletuse põhimõtte kohaselt objektiivsetel alustel, mistõttu selline veniv mõiste nagi „avalik huvi“ ei saakski seda sisustada. Näiteks leidis EIK lahendis Liivik v Eesti, et sellised subjektiivsed mõisted nagu „rahva õiglustunne“ ja „riigi maine“ ei ole karistusõiguses asjakohased kategooriad,“ lisas ta.
Glikmani sõnul saab vastavalt põhiseadusele isikut võltsijaks nimetada, kui tema suhtes on tehtud seadusjõustunud kohtuotsus kriminaalasjas. Samas, nimetatu ei takista tema sõnul võltsituse või tõendi lubamatuse küsimuse tõstatamist käimasolevates menetlustes tsiviil- või halduskohtus või sellele viitamist tulevikus algatatavates asjades.
„Võltsimise ilmsikstuleku fakt võib iseenesest olla kuni viis aastat tagasi jõustunud kohtulahendite vaidlustamise aluseks teistmise korras, juhul kui tegemist on niivõrd olulise tõendiga, mis annab alust arvata , et kui kohus olnuks sellest teadlik, oleks ta selle mõjul teinud teistsuguse otsuse,“ ütles Glikman.
Liiviku juhtum
Erastamisagentuuri eksjuht Jaak Liivik mõisteti 2004. aastal kuueks kuuks vangi süüdimõistetuna ametialastes kuritegudes. Süüdistuse järgi võttis Liivik riigile kohustuse hüvitada kuni 100 miljoni krooni ulatuses kahju, mida Eesti Raudtee võib saada viie Vene päritolu veduri edasimüümisel või rentimisel. Lisaks võttis ta kohustuse hoida selleks 50 miljonit krooni kuni seitse aastat riigi pangakontol.
Peale vangistuse sai Liivik ka rahalise karistuse: ta pidi maksma riigile ligi 1,4 miljonit krooni tekitatud kahju eest. Süüdistuse järgi ohustas Liivik ebaseaduslike kohustuste võtmisega riigi vara säilimist ning diskrediteeris riigi mainet.
Liivik kaebas kohtuotsuse edasi ning 2009. aasta juunis ilmus EIK lahend, milles kohus leidis ühehäälselt, et Eesti vabariik on Jaak Liiviku süüdimõistmisel rikkunud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni. Nimelt ei tohi selle konventsiooni kohaselt kedagi tunnistada süüdi kuriteos - teos või tegevusetuses, mis selle toimepanemise ajal kehtinud siseriikliku või rahvusvahelise õiguse alusel ei olnud kuritegu.
