Lauri Laasi: Seitse sotsiaaldemokraatlikku sammu, millest sotsid vaikivad

Sotsist Meremäe vallavanem Rein Järvelill avaldas oma blogis mullu 27. novembril seitse sammu Eesti elu edendamiseks. Kuigi tegemist oli harvanähtavalt selge ja olulise vasakpoolse visiooniga stagneerunud Eesti taaskäivitamiseks, esialgu mingit kaja sellele ei järgnenud.

Järvelille enda partei, Sotsiaaldemokraatlik Erakond, ütles oma liikme vaadetest sealsamas blogis samal päeval ametlikult lahti.

Kolm nädalat hiljem, 18. detsembril noppis Järvelille seitse sammu üles Postimehe arvamusportaal. Millest samas väljaandes samal päeval ütles SDE nimel veelkord ametlikult lahti Riigikogu fraktsiooni aseesimees Eiki Nestor: „Postimees on avaldanud Rein Järvelille arvamus avalduse, kus autor avaldab isiklikke seisukohti, ja palun neid mitte segi ajada Sotsiaaldemokraatliku Erakonna arusaamadega.“

Sellele vaatamata andis 28. detsembril ETV-s aastalõpuintervjuus Järvelille sammudele lugemissoovituse peaminister Andrus Ansip (Reformierakond) isiklikult: „...sotsiaaldemokraatlikerakond ei ole suutnud pakkuda mitte mingisuguseid arvestatavaid lahendusi, kui mitte pidada lahenduseks seda, mille on pakkunud välja Rein Järvelill. Ma usun, et see ei ole enamuste Eesti inimesteni veel jõudnud, aga tasub siiski vaadata Rein Järvelille seitset ettepanekut.“

Andres Kuuselt seepeale tulnud abivalmile küsimusele SDE esimehe Sven Mikseri kohta vastas Ansip hoolikalt ettevalmistatud küsimusterahega: „... kas teile meeldiks see peaminister, kes teie tulumaksumäära märgatavalt tõstab? Kas teile meeldiks see peaminister, kes maksustaks teie auto ja mitte mingisuguse sümboolse maksuga, vaid väga korraliku maksuga? Kas teile meeldiks peaminister, kes hakkab teie kinnisvara maksustama määral, mis võib pigem sarnaneda teie kinnisvara järk-järgulisele konfiskeerimisele?“

Võinuks arvata, et end opositsiooni juhterakonnaks pidav SDE tundnuks end seepeale puudutatuna, vastanuks peaministrile ja selgitanuks kõige laiemale avalikkusele ükskikord oma poliitilist platvormi. Ründas ju peaminister ju mitte niivõrd peaministrikandidaadiks pidava opositsioonipartei juhti, vaid tervet sotsiaaldemokraatlikku maailmavaadet. Aga ei. Ainsana asus Eestis harvaesinevat aga Põhjamaades ja Lääne-Euroopas poliitika peavoolu kuuluvat ilmavaadet kaitsma oma partei poolt hüljatud ja peaministri poolt mahatambitud partisan Järvelill Eesti kagutipust. Artikliga Postimehes aasta viimasel päeval, 31. detsembril.

SDE peasekretär, Riigikogu fraktsiooni teine aseesimees Indrek Saar võttis alles 3. jaanuaril solvuda samas Ansipi intervjuus olnud sedastusest, et SDE-d rahastavad Eesti riik ja Ossinovski (mis on pealegi tõsi). Saar süüdistas 3. jaanuaril Delfis Reformierakonda seepeale... oligarhide lõa otsas olemises. Sotside ametliku suu avas erakonna rahaallika nimetamine, mitte aga nende ideoloogia alandamine.

Järvelille seitse sammu väärivad aga tõepoolest tähelepanu, sest neis peitub tõepoolest Eesti majandusliku jaluletõusu algus. Keskerakonna poliitikaga kursis olevatele inimestele pole siin midagi uut.

1. Palgatõus avalikus sektoris kuni Euroopa keskmise saavutamiseni.

Siit kumab tegelikult globaalne vaidlus, mille näiteks Eestis on Toomas Hendrik Ilvese (Järvelille endise parteikaaslase!) säutsumine majandusteadusenobelisti Paul Krugmani kallal. Järvelill ja Keskerakond toetavad selles valikus kindlalt president Obamat nõustavat Krugmanit. Sotside pealiin vaikib.

2. Valitsussektori varade riiklik kindlustamine.

See on tegelikult raudkindel viis riigi ja omavalitsuste raha säästmiseks ning välispankade lüpsilehma kinni jäämist. Parempoolsed on olnud ja on aga ka täna valmissäästma aga igalt poolt mujalt peale välisomanikele kuuluvate pankade. Sotside pealiin on vait kui sukk.

3. Riigi kontrolli all oleva panga loomine, kes haldab kogu avaliku sektori raha ning pakub ka elanikele tasuta või minimaalse tasuga pangateenuseid, sh kaardimakseid.

Seda ideed on Keskerakond rääkinud ammu. Loomulikult võtab see ära rasvase osa Eestis tegutsevate välispankade kasumist ning seetõttu polegi selle poliitika teostamineparempoolsetes koalitsioonides olnud võimalik. Sotside pealiin aga ei kõssagi.

4. Kohustuslikku pensionikindlustust korraldaks riiklik fond, mis paigutab raha ainult Eesti riigi enda võlakirjadesse. Mis tooks pensioniraha Eesti majandusse.

Keskerakond on alati suhtunud skeptiliselt kommertspankade hallatavasse kohustuslikku pensionikindlustusse. Kuni SDE pealiinis esineb kohustusliku kommertspensioni ämmaemand Eiki Nestor, ei lõpeta nad ka seaduse jõul inimestelt kokku kogutava rahaga pankade nuumamist. Sotsid on siin nagu kult rukkis.

5. Progresseeruv üksikisiku tulumaks. Ettevõtlustulu, kinnisvara ja autode maksustamine.

Kõik need on head ja tuntud Keskerakonna ideed. Eriti astmeline tulumaks, millest paraku sotside pealiin räägib isegi valimiskampaaniates vaid poole häälega. Ikka selleks, et sellest parempoolsetel koalitsioonikõnelustel võimalikult vaikselt loobuda.

6. Töökohtade loomiseks riiklikud investeeringud.

Tallinnas on Keskerakond jõudumööda töökohti ka loonud, aga loomulikult oleks seda vaja teha terves riigis riigi võimalusi rakendades. Selles küsimuses on Keskerakond ja sotsid üsna üht meelt.

7. Kommertspankade omavoli piiramine võimaldades euroalas valitsusi finantseerida otse keskpankade kaudu, lõpetades sel viisil võlakriisi ja viieseuroala majanduse kasvule.

Mõistlik osa sotsiaaldemokraatidest hääletas Riigikogus koos Keskerakonnaga euroala suurimaid kommertspanku nuumava ESMi vastu. Paraku litsuti see plaan Reformierakonna ja IRLi poolt Riigikogust läbi juhtivate sotsiaaldemokraatide häältega. Sotsid on kahe heinakuhja vahel, juhid ühel ja fraktsiooni lihtliikmed teisel pool.

Sotside pealiin on valinud enamikus poliitika peaküsimustes vaikimistaktika ning meeleldi räägivad nad avalikult vaid poliitika stiilist ja erakondade rahastamisest (samas nende enda rahast avalik rääkimine on aga neid solvav). Erinevalt oma vasakpoolsust häbenevast SDEst on Ansipi toel laia auditooriumi ette kerkinud Järvelille seitse sammu Keskerakonna avalikust poliitikast juba ammu tuttavad.

Tahan julgustada meile maailmavaateliselt lähedast opositsioonikaaslast SDEd siiski Järvelille ideid senisest oluliselt toetama ning oma liiget peaministri ebaproportsionaalse rünnaku eest kaitsma. Niimoodi oma meest tule alla jätta polnud pealegi ilus ega hooliv.

Tean, et Järvelillel on mõttekaaslasi ja sõpru mitte ainult Keskerakonnas, vaid ka väga paljud sotsiaaldemokraadid valutavad nii nagu kõik meiegi südant Eesti saatuse pärast. Peaminister Ansipil polnud kindlasti mõistlik halvustada Rein Järvelille tema ideede pärast, millel ka laia rahva hulgas on üha kasvav toetus. Keskerakonna ja sotside ühine kandepind on juba pikemat aega tugevalt ületanud parempoolse valitsuse toetajaskonda. Järvelille seitse sammu on suured asjad, mis vajavad Eestis korda seadmist ja teha saavad seda ainult vasaktsentristlikud jõud, Keskerakond ja Sotsiaaldemokraadid, üheskoos. Aga kui Järvelille ideedel oma parteis siiski kitsaks jääb, siis Keskerakonnas on tema mõtete edasiarendamiseks ja ka teoks tegemiseks avar värkstuba igal juhul olemas.