Jaanus Piirsalu: Venemaa eeskujul koolidesse filmikursus?
Nimekirja projekti 100 filmist, mida tahetakse hakata näitama koolides fakultatiivse kursusena, avalikustas Venemaa kultuuriministeerium jaanuaris.
Mõte kooli kinoprogrammist tekkis Venemaal pärast seda, kui idee viskas eelmisel suvel õhku Vene filmimaailma patriarh Nikita Mihhalkov. Mihhalkov arvas, et kui näidata välismaist ja kodumaist klassikat sisaldavat kooliprogrammi "100 parimat filmi", siis õpilased imbuvad juba varakult läbi huvist filminduse vastu ja hakkavad sellesse kunsti austusega suhtuma.
Mihhalkovi mõte hakkas meeldima uuele, vastuolulise kuulsusega kultuuriministrile Vladimir Medinskile, kes ühe oma esimese sammuna oli juba ametisse pannud kinoteema eest vastutava aseministri. Kuna kinokunst on propaganda mõttes teadagi ülioluline, siis sai aseministriks üldse mitte juhuslik mees – kunagine tuntud telenägu, hilisem võimupartei Ühtne Venemaa ja Kremli ametnik Ivan Demidov. Väga kõva propagandist.
Demidovi juhtimisel otsustati, et 100 filmi nimekirja välismaa väärtfilme ei panda, kuna tekiks palju jamamist filmide õigustega. Et jäägu ainult kodumaine klassika.
Vene kultuuriministeeriumi ja mitmete populaarsete ajalehtede kodulehekülgedel sai iga soovija sügisest pakkuda kolme lemmikfilmi nimekirja jaoks. Hääletuse tulemused anti filmiekspertidele, kes panid siis kokku lõpliku nimekirja.
Kuna filmide abil on võimalik noore inimese mõttemaailma teatavasti üsna tugevalt mõjutada (eeldusel, et ta hakkab seda koolikursust vaatama), siis on väga huvitav vaadata, millises suunas Vene kultuuriametnikud oma noori tahavad suunata.
Minu arust kõige olulisem järeldus on see, et täiesti teadlikult soovitakse koolinoori panna vaatama ainult Nõukogude-aegseid filme. Sellest võib veel aru saada, et välismaisest klassikast loobuti, aga isegi enamusele teemast kirjutanud Venemaa filmiekspertidele tundub väga kummaline, et nimekirja pole praktiliselt pääsenud ükski tänapäeva Venemaal tehtud film.
Ainuke erand on idee enda autori Nikita Mihhalkovi 1994. aastal võõrkeelse filmi Oscari võitnud "Päikesest rammestunud". (Mihhalkovi filme on elavatest klassikutest nimekirjas kõige rohkem - lausa kolm.)
Perestroika-aegseidki filme on listis vaid neli: Abuladze "Patukahetus", Bortko "Koera süda", Pitšuli "Väike Veera" ja Proškini "1953. aasta külm sõda". See-eest on koolilastele mõeldud filmide nimekirjas tervelt üheksa filmi sajast kino algusaegadest ehk enne 1930. aastat. Üldse on venelaste filmivalik noorele põlvkonnale kuidagi väga kaldu "muuseumi" suunas.
Vene kultuuriministeerium on selgitanud filmivaliku Nõukogude-aja kesksust sellega, et kursuse eesmärk on eelkõige kasvatuslik ning põlvkondade vahelise sideme tugevdamine. Sellisest valikud peaksid noored justkui teada saama, milliste filmide taustal kasvasid nende vanemad.
Teine silmakargav järeldus on see, et nimekirjas on palju – peaaegu 20 – filme Suurest Isamaasõjast. Venemaalastele teadagi väga tähtis teema ning patriootliku kasvatuse seisukohalt küllap samuti täiesti teadlikult tehtud valik. Teine suur gruppe filme on Vene kirjandusklassika filmiversioonid. Mõte on siis ilmselt toetada filmidega kohustusliku kirjanduse lugemist.
Filmide nimekirja on muidugi ka niisama väga huvitav lugeda, sest iga veidigi vanem inimene isegi Eestis saab seda võrrelda oma Nõukogude-aegsete lemmikfilmidega.
Nimekirjas on palju filme, mis on Venemaal üldrahvalikud lemmikud nagu "Briljantkäsi", "Punetab lodjapuu", "Ettevaatust, auto!", "Ergav kõrbepäike", "Volga-Volga", "Ballaad sõdurist" või siis multikas "Siil udus". Aga veelgi rohkem üldrahvalikke lemmikfilme on nimekirjast ka välja jäänud. Mis on ka loomulik, sest "ideaalset nimekirja" pole nagunii võimalik koostada.
Teadlikult on ilmselt välja jäetud komöödiaid, kuna neid näidatakse niigi telekast tihti. Nii pole listis selliseid mitu põlvkonda üles kasvatanud komöödiaid nagu "Kaukaasia vangi", "Afonja", "Armastus tööpostil" või "Hüva leili". Pole isegi "Miminod", mis oleks iseenesest just praegu Venemaal väga aktuaalne seoses suurte rahvustevaheliste probleemidega.
Kui Eestis teha samasugune "100 parima väärtfilmi" kursus koolides, siis mis peaks olema meie eesmärk seal näidata? On selline kursus Eesti koolides hea või halb mõte?
