Andres Raid: Kogu tõde rahvakogust! Riigi rahaga ju hauakaevajat endale ei ehitata...
Rahvakogu suurepärasel ideel on paraku selle praktilise teostamise vahel haigutab suur demagoogiline auk ja see ei saa seal päris juhuslik olla.
Koostöökogu juhile Olari Koppelile saadeti äsja ametlikus korras igati seadusekohane avaliku teabe nõue – palju inimesi organisatsioonis palgal, palju teenivad ja kust raha saadud on. Esimese teabenõude peale tuli vastus teatega, et majandusaasta aruanne valmib 31.märtsiks. Uus teabenõue läks teele täpsustusega, et keegi pole aruannet küsinud, küsiti ju midagi muud!
Vastus tuli, et lisada pole midagi, jah, et 290 000 tuhat siiski saadi – riigieelarvest presidendi kantselei rea pealt.
Sealtsamast aga Olari Koppel ju rahvaliikumise etteotsa saigi. Inerts?
Asi algab vassimise ja varjamisega, presidendil ju ei saa olla nõunikku, kes on ebaeetiline ega tea seda, mida tähendab avaliku teabe nõue?! Teisalt on väheusutav, et riigi raha eest valmistatakse ette endale hauakaevaja. Kas oli üldse mingi riigihange (antud kontekstis üsna ebasobiv termin), missugune MTÜ saab riigipoolse toetuse demokraatia ja kodanikuühiskonna arendamiseks (loe: loomiseks), miks ei võinud see olla Liileküla Selts, Nõmme Koda või Tuhalaane külaselts?
Hartale saadi lühikese ajaga 17 000 allkirja, rahvaliikumine kogus ohtlikult tuure ja maailmas on selline situatsioon ennegi ette tulnud. Kui ei suudeta joomingut ära või mõnd muud jama ära hoida, on alati targem ise seda juhtima hakata. Jääkelder mõjus jäiselt, tunded jahtusid ruttu ja ilmuma hakkasid teated rahvakogu loomisest juhuslike valikute abil.
Teada on, et just üsna juhuslikud ja isehakanud juhid ja ametnikud on meid praegusesse olukorda viinudki. Meetodeid asjatundjate kokkukutsumiseks ja eelnevalt nende väljaselgitamiseks on ju küll ja küll, võtke või kuulus Delphi meetod, millest meie otsustajad ilmselt midagi kuulnud ei ole või seda siis kiivalt varjavad.
Koppel kirjutab: „Sotsioloogiliselt tõsiseltvõetava tulemuse saavutamiseks tuleb üheks päevaks ühte ruumi kokku saada 500 kuni 1000 inimest „.
Vale. Sotsioloogiliselt tõsiseltvõetava tulemuse saavutamiseks sellest ei piisa ja pole mõtet hakata ümber hakata jutustama selliste toimingute metoodikat ja metodoloogiat ja mis puutub siia „üks päev ja üks ruum“? Tuleb odavam ja lihtsam?
Massi käitumine erineb seejuures oluliselt üksikisiku käitumisest ja manipulatsiooni tehnikaid vallates on asi tõesti lihtsam (vt. kasvõi Le Bon , Canetti etc). Keegi ei kahtle paljude südamlike ja aateliste inimeste heas tahtes ja südamevalus maa saatuse pärast, kuid sellest ei piisa. On ka neid, kes teavad, oskavad ja saavad aru. Need tuleks kas üles osta või selle võimaluse puudumise korral kindlustada, et ta reaalsest otsustamisest ohutus kauguses oleks, Udu „kaasamise“ ja „osalemise“ kohta on piisavalt kaua aetud ja paljud ongi petetud, kes heas usus oma ettepanekud saadavad ja saavad näilise osalustunde.
Ja kui peaks selguma, et sinu ettepanekut pole arvestatud, see on kuskil kaduma läinud, siis on ju teadmine, et ma ju tegin, osalesin, ehk kunagi ikka arvestavad.
Võimalusi on palju. Lihtsaim viis luua illusioon edukusest, on võtta mõni juba riigikogus olev populaarne ja massidele sobiv eelnõu, panna see ka „oma“ ideede ja ettepanekute hulka ja ennäe – läkski läbi! Vaadakem kasvõi parlamendis liikuvat ideed 500eurosest maksuvabast miinimumist, sellega on soostunud isegi Jürgen Ligi ja teisalt on kogu aeg rõhutatud seda, et ka rahvakogule saadetud ettepanekute hulgas on seesama mõte ja kui see parlamendis läbi läheb, pole midagi lihtsamat kui koostada otsekohe raport Rahvakogu edukuse ja selle eeskujuliku juhtimise kohta – näe, ära tegime!
Kodanikel illusioon ka oma „panuse“ üle – näe, mina ka! Eduraport Eesti kodanikuühiskonna erakordsest efektiivsusest läheb Euroopasse, hõisked selle kohta on kodus suuremad kui adressaadi juures, kel omigi muresid küll ja siis läheb lahti konverentsiturism, kus meie „spetsialistid“ kogu maailma õpetama asuvad (vähemalt nii esitatakse seda siin).
Pole mingi saladus, et Eestis pole kasulik investeerida teadusesse ja suure lisandväärtuse tootmisse, kõige tähtsam inimestesse. Kuhu siis on? Vastus on lihtne – poliitikasse, see toob kasu kiiresti, seda pole reeglina vaja jagada ja see loob mingigi kindlusetunde. Juhtub aga, et on vaja, siis on rahvakogu näol ju terve hulk organiseeritud inimesi ja on suhteliselt lihtne neist uus partei luua, mis saabub otsekui valge laev, mis juubeldades vastu võetakse ja millele juhtnöörid tegelikult kas Kadriorust või Toompealt kätte antakse. Seejärel on alati võimalik „ühineda“ hädasoleva koalitsiooniparteiga, loomulikult „maailmavaate“ alusel ja kõik läheb vana moodi edasi ehk seisab paigal ja mandub.
See pole soigumine, lihtsalt väike tähelepanuosutus selleks, et end mitte tüssata lasta ja tekkinud võimalus ikka sisuliselt ära kasutada.
