Jaanus Piirsalu: Kas Venemaa suudab oma kultuuri ja väärtusi maailmale müüa?

Venemaa on otsustanud ülejäänud maailma vastu hakata taas aktiivselt jõudu kasutama, sedakorda "pehmet jõudu" ehk informatsioonilist-kultuurilist mõjutamist. Venemaa võlusid peab tundma saama kogu maailm, mitte ainult Mel Gibson, Ronnie Wood, Mickey Rourke ja Enrique Iglesias või siis viimasena Gerard Depardieu.

Venemaa "pehme jõu" rünnakupotentsiaali kasvamist pidas oluliseks ka meie riigikogu väliskomisjon, kes pidas sel nädalal isegi selleteemalise istungi. Komisjoni eksajakirjanikust esimees Marko Mihkelson teatas peale istungit, et Eesti peab olema paremini valmis tegelema informatsiooniliste välismõjutustega, mis on üha levinumad. Tõlkes tähendab see, et Eesti peab olema senisest paremini valmis Venemaa informatsiooniliste mõjutamiskatsete vastu ja panema neid hoolikamalt tähele. Venemaa püüab eelkõige just oma naabreid mõjutada üha massiivsemalt ja ka veidi kavalamalt kui seni (teiste riikide kaudu).

Siin peab muidugi kohe tegema selge vahe, et Eestit panevad eelkõige muretsema siiski Venemaa infooperatsioonid, mitte nii väga (vähemalt esialgu) Venemaa kultuuriline mõjutuspoliitika. Oma naabrite vastu kasutab Kreml ilmselt endiselt aktiivselt edasi just infooperatsioone, "pehme jõu" poliitika on rohkem mõeldud veidi kaugemate randade tarvis. Näiteks Venemaa maine parandamiseks Euroopa Liidu vanades liikmesriikides.

Mida Venemaa siis kavatseb?

Soft power on Kremli uus lemmiksõna ja -harrastus peale seda, kui sellele pani suurt rõhku oma valimiseelses välispoliitikat puudutanud programmartiklis aasta tagasi Vladimir Putin.

Kremli pani nimelt väga muretsema "Araabia kevad" ja sealsed "Twitteri-revolutsioonid", mida nad pidasid Läänemaade soft power´i tulemuseks. Parim kaitse on rünnak, järelikult tuleb ise aktiivsemalt maailma mõjutada pehmete väärtuste abil, otsustati Kremlis. Lisaks muidugi asjaolule, et Venemaa maine maailmas on nagunii kehvapoolne, pehmelt öeldes, ning oleks viimane aeg seda kuidagi radikaalsemalt parandama hakata.

Teema on Venemaal kiiresti arenenud ning tänaseks on "pehmel jõul" esimest korda tähtis koht Venemaa välispoliitikakontseptsioonis, mille uus versioon peaks lähiajal avalikustatama.
Kontseptsiooni projektist põhjalikumalt kirjutanud ajalehe Kommersant andmetel esitatakse seal esimest korda Venemaa ametlik tõlgendus "pehmest jõust". See on "välispoliitiliste ülesannete lahendamiseks vajalike vahendite kompleksne kogu, mis on alternatiivne klassikalise diplomaatia meetoditele ja tehnoloogiale, pannes rõhu kodanikuühiskonna, informatsioonilis-kommunikatsioonilistele ja humanitaarsetele võimalustele".

Soft power´i mõiste looja, USA politoloog Joseph Nye pidas selle all peamiselt silmas riigi võimekust mõjutada oma väärtuste ning kultuuri kaudu teisi riike ja ühiskondi. Teiste sõnadega saab soft power olla edukas siis, kui riik suudab olla kultuuriliselt ligitõmbav teistele. Eesmärk on ju oma keele ja kultuuri kaudu endale mujal maailmas sõpru võita.
 
Juba venelaste definitsioonist on minu arvates selgelt näha, et nemad näevad asja ikkagi paljuski propaganda mätta otsast. Kreml on alati mihkel olnud eelkõige infooperatsioonide korraldamisele ja propaganda levitamisele ning raske on uskuda, et sisuliselt midagi muutuks. Lihtsalt nüüd luuakse tänapäevasem, moodsam taust.

Kommersant väidab, et Venemaa uues välispoliitika kontseptsioonis on "pehme jõu" eesmärgiks luua riigist objektiivne pilt ning ühtlasi parandada aetava välispoliitika informatsioonilist tausta.
Selleks tuleb paremini ära kasutada uue tehnoloogia võimalusi (näiteks Twitter-diplomaatia) ning rohkearvulise välismaal elava Vene diasporaa potentsiaali. Välismaal elavatele kaasmaalastele (seega ka siis Eestis elavatele) olevat üldse nähtud ette eriline roll "pehme jõu" rakendamisel.

Seni tegelesid maailmas Venemaa väärtuste ja teemade levitamise ning ka pealsurumisega peamiselt telekanal Russia Today ja fond "Russki Mir". Eelmisest aastast astus aktiivselt lavale aga selline peene nimega riiklik asutus nagu Rossotrudnišestvo (Россотрудничество), mis kõigi märkide järgi hakkabki nüüd juhtima ja koordineerima Venemaa "pehme jõu" poliitikat välismaal. Tegemist on otseselt Vene välisministeeriumile alluva asutusega, mis on aastaid tegelenud välismaal elavate Vene kaasmaalastega ning nn rahvusvahelise humanitaarkoostööga.
 
Oli teine selline vaikne ja puhas asutus kuni eelmise aasta kevadeni, kuni selle juhiks määrati Eestiski hästi tuntud Konstantin Kossatšov. Enne sisuliselt Vene välispropagandaministriks määramist juhtis ta tervelt kaheksa aastat Vene riigiduuma välispoliitikakomisjoni.
(Väike soovitus: minge selle asutuse kodulehele http://rs.gov.ru, mille avaküljel avaneb maailma kaart. Klikkige sellel kaardil Venemaa peale ja vaadake, milliseks maailm siis muutub!)

Rossotrudnišestvo eelarve peaks Vene ajakirjanduse andmetel lühikese ajaga kasvama seitse korda: 1,5 miljardilt rublalt (37 miljonit eurot) peaaegu kümne miljardi rublani (250 miljonit eurot). Pole kahtlust, et mõne aasta jooksul kasvab see eelarve veelgi, sest tegevus saab neil olema lai.
 
Avalike allikate andmetel on Rossotrudnišestvo lähiaja plaanid suunatud Vene kultuuri- ja teaduskeskuste avamisele välismaale (praegu on selliseid maailmas 59, viimased avati Luksemburgis, Roomas ja Madridis) ning aktiivsele koostööle kaasmaalastega ja välismaiste noortega. Isegi on plaan korraldada 2017. aastal Venemaal ülemaailmne noorte ja tudengite festival! See meenutab paljudele koheselt NSV Liitu, kes korraldas samasuguse ürituse väga suurejooneliselt kaks korda – 1957. ja 1985. aastal.

Lisaks festivalile kavatsetakse niisamagi hakata välismaa noori rohkem Venemaale kutsuma. Näiteks tahetakse rohkem välismaalasi kutsuda õppima Vene kõrgkoolidesse (millest ükski ei kuulu maailma 200 parima kõrgkooli hulka) ning hakata korraldama välismaa noortele poliitikutele, ühiskonnategelastele, teadlasete ja ärimeestele tutvumisreise Venemaale. Välismaal aga on plaan luua Venemaa sõpruse ühinguid, mis moodustaksid nn "Venemaa sõprade keti välismaal". Kõiki neid asju tegi muide juba NSV Liit.

Jättes kõrvale selliste tegevuste mõttekuse hindamise, on selge, et kui on piisavalt raha, siis pole keeruline kõiki neid asju korraldada. Kordades keerulisem on kogu seda asja sisuga täita, sest milliseid oma väärtusi on Venemaal õigupoolest täna ülejäänud maailmale "müüa"? Olgem ausad – ka Venemaa kultuuriline atraktiivsus pole tänapäeval ilmselt enam eriti suur (eelkõige selles osas, mis loeb tänapäeva noortele). Mõni arvab koguni, et väljaspool venekeelset ja NSV Liidu nostalgilist auditooriumit seda praktiliselt ei eksisteerigi.
 
Pealegi muudab kõik pingutused parandada Venemaa mainet välismaal ning jagada oma väärtusi väga kiiresti nulliks Pussy Rioti-taolised skandaalid. Vastupropagandat on selliste juhtumite puhul äärmiselt keeruline teha.

"Nagu õpetas Joseph Nye, tuleb kõigepealt luua oma riigi sees reaalsus, mis on teistele ahvatlev,"võttis Venemaa "pehme jõu" teema hiljuti ilusti kokku välispoliitilistel teemadel kirjutav tuntud Moskva ajakirjanik Aleksandr Gabulov.