Jüri Estam: ERMi koht on Tallinnas, mitte perifeerias
Tuli ootamatusena, et Tõnis Lukas Eesti Rahva Muuseumi uue juhina - edu talle - tundub kavatsevat jätkata samast kohast, kus Krista Aru lõpetas. Ei mingit clean installi, ei mingit “aeg maha” faasi.
Ei tea, kas suured otsustajad valitsuse tasandil tegid selle isegi “milleta mitte” tingimuseks Lukasele, talle ERMi direktori kohta pakkudes - ei mingeid suuri kursimuudatusi?!
Krista Aru on virk inimene, minu vana tuttav. Mingisugusel põhjusel jätsin talle kirjutamata ajal, mil ERMi tulevase asukoha küsimus oli eostamisel, kuid kogu aeg kripeldas sees: oleme puusse panemas! Käesolev on siis kiri meedia vahendusel võimueliidi liikmetele, kes otsustavad eesti rahvale suure tähtsusega asju. Pole kahjuks õnnestunud Tõnis Lukasega privaatselt ühendust võtta, kuid teema on nii või teisiti liiga oluline, et jagada muret üksnes muuseumi direktoriga telefoni teel, nelja silma all.
Äkki adusid liiga vähesed, kuni Lennusadam sai hiljuti mühinal tuule tiibadesse, millist potentsiaali rahvamuuseum ja just nimelt pisikese eesti kultuuri muuseum endas kätkeda võiks.
Pole minu arust nii, nagu Marek Strandberg on sedastanud, et ERM võrdub “lihtkülastajate” seisukohalt mingi meelelahutusasutusega teiste meelelahutusasutuste seas, võrreldav siis ilmselt kinokülastusega. Smithsoniani muuseum USA pealinnas ei saa jutustada ühest konkreetsest hõimust, kuna USA on multikultuurne. Smithsonian on selle asemel oivaline haridusasutus, ja ilmselt alles seejärel selline tubli uurimisasutus, mis Strandbergi kütkestab. Ent uurijad teenivad ju nii või teisiti ühiskonna huve!
Kontrastiks Ameerikaga - Soome pole lihtsalt riik, vaid rahvusriik - meie hõimuvellede häll ja kodu. Soome Rahvusmuuseum ei eksponeeri ainult Soome riigi tööstusajalugu ja leiutisi, vaid jutustab meile soomlastest. Väikerahvaste rahvusmuuseumide eksistentsiaalne missioon - Soome oma asub muide Soome pealinna südames - on pajatada ühe maa ja selle põlisrahva lugu külalistele võõrsilt. Pajatada nii targasti ja kaasatõmbavalt, kui vähegi oskad. Isegi Eesti pehme julgeolek puutub asjasse. Meil ei saa kunagi olema peale ERMi teist asutust, mis oleks suuteline paremini andma “kes” ja “mis” vihjeid ja vastuseid eestlaste ja teiste siin elanud ning elavate inimeste kohta.
Turistidel seostub Eesti siiski Tallinnaga
Ei unusta ma kunagi külaskäiku suurde juustukotta Vermonti osariigis, kus küsiti, mis maalt me tuleme. Kuuldes sõna "Eesti" hüüatas naisterahvas leti tagant, “Oo, Eesti, käisin seal siis, kui võtsite kasutusele oma raha. Kui tore koht! Kuule Floyd, need inimesed siin on Eestist”. Selle peale kostis Floyd tagatoast: “Jah, Eesti, ka mina käisin teie juures aastal 1994. Ilus vanalinn, väga kihvt maa teil selline”. On oluline, et Eestil oleks maailmas miljoneid sõpru. Mida rohkem, seda parem.
Ajal, mil vene mõjutusasutused leierdavad paljude erinevate kanalite kaudu propagandat selle kohta, et Läänemere ääres asuvad väikesed fašistriigid Eesti ja Läti, annaks optimaalselt paigutatud ERM meile olulise võimaluse tasaseks ja mittepropagandistlikuks vastulauseks säärasele nonsenssile. Eestlased pole fašistid ega kärbsed, “kes täna sünnivad ja homme surevad, vaid üks vana ja visa rahva sugu, kes ammu juba maailmas on elanud”. Kas see sugu ka pärast meid veel kaua kestma saab võiks oleneda veidi ka sellest, kas Tallinna reisilaevade sadamast ja Balti jaamast viib piltlikult öeldes liikuv trepp otse ERMi ukse juurde või mitte. Tallinn on paraku see, mis kipub ütlema turistidele "Eesti", ja sellega lugu üldiselt piirdub.
Olen suurem Lõuna-Eesti patrioot kui mõni teine mees, kuna mu vaarisad ja -emad sealt kandist pärit on. Kolime kompensatsiooniks viis ministeeriumi Tartusse ja mõni Pärnusse jne., kuid ERMi ehitades Tartu perifeeriasse oleme isenesele näppu lõikamas. Vale otsus. On aeg sellest vigasest ideest loobuda. ERMi rajamine Tallinnasse võib teadustööd küll raskendada, kuid ei muuda seda võimatuks.
ERM pole performance, mida kaevata nõukogude pommitajate rattajälgede alla
Keegi pole minu arust avalikkusele seletanud kuidas ERMi matmine meid okupeerinud riigi pommitajate õhkutõusmise raja alla Eesti situatsiooni paremaks muudab. Et mis on selle sügav mõte.
Vanasti oli arhitektide töö visandada korralikke ja funktsionaalseid hooneid, kus sisu ja vorm olid ühendatud. Tehti kuldlõiked eksootika, eksperimenteerimise, trikitamise ja arhitekti enese esiletõstmise asemel. Kas ERMi hoone ise peab tõesti konkureerima sellega, mis on selle sees ja vajab eksponeerimist? Kumb on antud juhul tähtsam? Praegune skeem on minu arust kassikuld.
Eesti ajalugu ei alga meie maa annekteerimisega Stalini poolt. 1940 ei olnud eesti kultuuri nulltund.
Kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel sündinud “ossie’de” jaoks endises DDR-is ütleb film “Hüvasti Lenin” ilmselt midagi sügavalt nostalgiliselt isiklikku, nii nagu telesari “ENSV” kõnetab Eestis inimesi, kelle kohta võiks öelda “Homo Soveticus Esticus”, ja tähendab üht-teist ka neile, kes püüdsid iga hinna eest vältida nõukogude inimeseks saamist. Küsin: kas praeguse aastasaja algaastate ajavaimu pitseri vajutamine sügavale ERMi sisse on tark tegu, või jääb see tulevastele dekaadidele jalgu? Selle otsusega tuleb tulevikus kaua elada. Kas praegune teostus jätab n-ö vaimuka mulje ka näiteks aastal 2063, või tuleks midagi neutraalsemat siiski kõne alla? Poole sajandi pärast on hoone ilmselt ikka veel alles, seltsimehed-nostalgitsejad aga enamalt jaolt juba kalmistule lahkunud. Kas aastal 2063 läheb “ENSV vaim” endiselt peale? Kas ei oleks parem trikitamiseta, mille kohta anglosaksid ütlevad “gimmickry”?
Ameerikas ei juhtu mitte kunagi, et Midway vetest tõstetakse üles Jaapani lennukikandja Akagi, mille pardalt admiral Chūichi Nagumo juhtis rünnakut Pearl Harborile, seda siis eesmärgil transportida see Washingtoni, kolimaks Smithsoniani muuseum Akagi kere sisse. Ärme unustame, et Eestis asuvaid Nõukogude lennubaase kasutati Helsingi pommitamiseks ja et sõja puhul tulnuks punavene impeeriumi suurtel sõjalennukitel Tartust õhku tõusta NATO sihtmärkide ründamiseks. Kas mõte sellest, et “Eesti oli okupeeritud” on tõesti see ülitähtis teema, mida Eesti pärandkultuuri muuseum peaks üht suhteliselt lühikest meie ajaloo ajajärku fetišeerivalt alla kriipsutama?
Iga hea kommunikatsioonitegu lõppeb üleskutsega. Olgu see siis: ERM kuulub Tallinnasse, mitte kohta, kuhu suurem osa külastajaist kunagi ei satu. Veel pole hilja meelemuutuseks. Aega on kiire asjaga, ka kui see aeglustab ERM-i tulekut veel mõne aasta võrra.
