Koolivägivalla ohver: turvakaamerad teeksid kiusamisele lõpu

Viimase aja uudised on mind taas endast välja viinud ja võib öelda, et ka tegudele suunanud. Tunnistan teile kõigile, et ka mina olin koolivägivalla ohver. Olen seda omal nahal tunda saanud põhikoolis ja kõrvalt näinud-kuulnud terve oma kooliaja. Võin lisada, et see pole ainult minu põlvkonna kogemus meie peres.

Nagu näha ei ole tulemusi andnud film "Klass" ega ka mitte igal aastal kuuldud õudused. Minu jaoks on kõige häirivam see, et nüüd juba kiusatakse füüsiliselt isegi õpetajaid ja see näitab suurt lugupidamatust. Igal aastal lisandub lasteaedadest koolidesse uusi riiukukkesid ja vägivaldseid lapsi. Me võime ju süüdistada nende laste vanemaid aga see pole lahendus.

Minu soov on jõuda selleni, et üle Eesti kõikidesse koolidesse paigaldatakse turvakaamerad: nii klassidesse kui ka koridoridesse. Ma mõistan, et see on kulukas ettevõtmine aga mina kui lapsevanem oleksin nõus sellisesse ühisprojekti investeerima. Tahaksin loota, et toetab ka riik, kuna kool on riigiasutus. 

Toon üheks näiteks Tallinna tehnikaülikooli, mis on täis turvakaameraid, aga kui aus olla, siis mina märkasin seda alles esimese semestri lõpus. Seda seetõttu, et koolis olles olen ma süvenenud õppimisse või siis kursusekaaslastega suhtlemisse. Ma ei leia, et mind hirmutaks kuidagi turvakaamerate olemasolu, ju mul siis pole halbu kavatsusi. Pealegi ka paljudes töökohtades on turvakaamerad. 

Turvakaamerad pakuksid kaitset nii õpilastele kui õpetajatele. Palju on olukordi kus õpetajad kaebavad õpilase käitumise peale ja ka vastupidi. Samuti aitab see kakluste korral tuvastada tõelist süüdlast, turvakaamerad tooksid tõe päevavalgele!

Koolidesse turvakaamerate paigaldamine tähendaks lastele turvalisemat õppekeskkonda, tervet psüühikat ja seega ka paremat tulevikku mida nad väärivad. Usun, et keegi ei taha olla ohvri nahas. 

Aasta aastalt otsitakse lahendust koolivägivallale, äkki oleks aeg nüüd jutult tegudele siirduda?