AINULT DELFIS: Nopped raamatust, kus kirjeldatakse ENSV hümni sõnade dramaatilist saamislugu
Kirjastusel Ilmamaa ilmus äsja Johannes Semperi päevaraamat, kus kirjeldatakse Eesti kultuurieliidi elu pagenduses Venemaal ja muuhulgas ka seda, kuidas sündisid ENSV hümnile sõnad.
Eesti hümn ja sõnad on hetkel kuum teema, sest portalis skeptik.ee eestvedaja Martin Vällik korraldab algatust, et inimesed, kes jumalat ei usu, jätaksid laulmata Eesti hümni kolmanda salmi ja vaikiksid selle ajal. Kõigi selliste inimeste jaoks on ta loonud Facebooki lehe.
"Eesti hümni kolmas salm on kui palve jumala (või Jumala) poole, samas elab meie seas hulk inimesi, kellele idee jumalast (või Jumalast) on võõras või lausa häiriv ja vastuvõetamatu, kuid kellele Eesti Vabariik on sellegipoolest armas kodumaa, mille auks pidulikku laulu laulda," tutvustab ta Facebookis algatust.
Siinkohal on sobilik teha tagasivaade ENSV hümni sünnile, mille sõnad nägid ilmavalgust kaugel Venemaal. Allpool on kirjastuse Ilmamaa loal avaldatud lõigud ENSV hümni sõnade autori Johannes Semeri päevaraamatut.
"Täna oli hümni koosolek. Valisime Rummo teksti esimeseks – lihtne äärmuseni ja lühike, kõik tarvilised elemendid olemas. Kapp sõitis ka eile siia – lennukiga Moskvast, kaasas „Tasuleekide“ (ooper) esimene vaatus. Kandis kohe õhtul klaveril ette. Paistab üsna viisirikas olevat. Et see asi nii kähku hakkas minema, on siit meie teene: nädalat kolm tagasi saatsin telegrammi – kui kaugel on
310 ooper, ja olgu pool ooperit valmis 20. aprilliks. Siis oli ta kohe pihta hakanud ja ka hoogu sattunud. Olen praegu haiglane, maksavalud (kuna sööki ei saa siin reguleerida ja see on nii soolane-rasvane, et ei kannata), nohu, bronhiit, vist neeru- või maksavalu jne. Tuju pole just eriliselt hea. Halvab tööenergiat. Paari päeva pärast sõidan jälle Moskvasse – Ansamblite esinemised seal. Ansamblid olid andnud Jaroslavlis terve Kapi õhtu, Eugen ise juhatas orkestrit. Kuna ta meeskoorile
ainult ühe laulu kirjutas, siis kandnud korra ka Villem Kapi „Vasarad“ ette… Üldiselt läinud suurepäraselt. Kui unenägudes jälle Eestis viibin, on juba kadunud tunne, nagu oleksid seal sakslased, ja ma olen nagu põranda all."
"Hümni kallal jahime edasi. Ernesaks oli minu sõnadele viisi teinud, mis laadilt kõige hümnilikum. Uuel läbivaatamisel paistsid väljavalitud tekstid mõlemad ebasobivad olevat: Rummo tekst kehv
ja hõre, Raual – vahuline, liig subjektiivsete kujutelmadega. Homme vaatame läbi teiste parandatud tekstid."
"Juba nädal aega käib pealetung Karjala kannasel. Hümni tegemine teeb juba tuimaks. Minu teksti põhjal tehtud Ernesaksa viisil tegid nüüd sõnu Raud, Kärner, Rummo. Andresen liitis kõik neli. Ise aga trein edasi. Juba jonni pärast. Terve päev hommikust õhtuni piinlesin. Muidugi, kui nii tahad, siis ei tule midagi."
"Hümni tegemine tüüdanud. Arvasin, et pärast parandusi ja uuestitegemisi Kärneri tekstist pääseb osa läbi. Aga jäädi – Kärneri kriitika ja solvumise kiuste – vägisi minu teksti juurde. Anti teine stroof kohendada. See kaunis raske, kuna kõik juba kivistunud, läbi kaalutud jne. Antud meloodia ei võimalda enam vabamat liikumist, kõnelemata fikseerunud sisust."
"Kui oma hümni teisendeid oleksin lugenud, oleks neid vist kaugelt üle paarisaja. Eilne versioon käis ka Karotamme käes koos Jaan Kärneri omaga, kes lõpuspurdist osa võttis, kuigi tema teksti sisu oli üle poole minu kujudest tehtud. Karotamme märkus oli, et minu oma on Kärneri omast „tüsedam“. Mõned märkmed, mis ta mõne sõna kohta tegi, olid õiged. Tegin parandused ja kõige viimane tekst läks praegu Barbarusega Moskvasse läbivaatusele või ka kinnitusele. Aga kindel
on, et sellega veel asi ei lõpe."
