Jakko Väli: Tundmatu toimetaja tõde Eestist
Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et olin Edgar Savisaare "Tõde Eestist" lugema asudes väga positiivselt meelestatud.
Kui kunagine tipp-poliitik avaldab valimiste-aastal oma raamatu, reklaamides seda eelnevalt kui halastamatut tõde ja mitmeid paljastusi lubavat teost: siis eeldab lugeja, et kahekümne euro eest ulatatakse talle üks põnev ja hästi kirjutatud asi?
Niisiis.
Jätsin ühel ilusal talvisel laupäeva õhtul teleka lahti tegemata ja välja minemata, võttes kätte hoopis Edgari raamatu.
Valasin pokaali vana hispaania punaveini, tükeldasin hallitanud prantsuse juustu ja seadsin ennast diivanile kerra, et lugeda Eesti ühe enim mütologiseeritud poliitiku raamatut. Poliitiku, keda mina kunagi tundsin kui inimlikku ja päris vaheda huumorimeelega isiksust. Ja kes hiljem on tõrjunud enda ümbert kõik mõtlevad inimesed.
Reserva oli täidlane ja ümara maitsega, brie pehme ja suus sulav.
Eesti poliitiku raamat aga osutus selliseks sibulaaladseks produktiks, mis pealt kullakarvaline, kuid seest imelikult siiruviiruline
Savisaare raamatus on liialt vähe Savisaart
Peale tihastele peki viimist umbes aasta tagasi, oleks Edgar võinud võtta enda kõrvale mõned kaunimad keskerakondlikud muusad, süüdata kaminas tule, tuua arvuti Hundisilma kõrvalkambrist elutoa baariletile ja ühte ilvesekulmu kõrgele tõstes kogu raamatu siiski ise valmis visata. Või dikteerida.
Toimetajad oleksid võinud lõppu lisada viited Savisaare artiklitele ja sobivatesse kohtadesse vahele lükkida Jaan Õmbluse majandust puudutavad tekstid.
Savisaar on kusagil sügavas sisemuses tegelikult muhe vana ning intriig on tema teine eesnimi. "Tõde Eestist" aga on valmistootena liialt pealiskaudne ja korduma kippuv lõikude kogum, mis ühelt poolt jääb alla praegusel ajaperioodil ajakirjanduses avaldatavate valitsuskriitiliste tekstide konkreetsusele; teisalt aga puuduvad selles (liiga pisikesteks tükkideks hakitud) rosoljes uued ja huvitavad faktid Laari, Ansipi ja teiste riiki juhtima pääsenud tegelaste käitumise põhjustest ja tagajärgedest.
Savisaar kahtlemata teab väga palju huvitavaid fakte, kuid ta pole neid kahjuks raatsinud jagada tema nime all avaldatud raamatu tegelike autoritega. Tänasel ajahetkel on Toomas Kümmel tunduvalt huvitavam autor kui Edgar Savisaar. Iseasi on see, et Kümmel hävitab tulevikku (Siim Kallas võiks siiski olla parim Eesti juhtpersoon tulevikus!), Savisaar aga jätab mineviku endiselt umbmääraseks ja segaseks.
Mis astmelist tulumaksu puudutab, siis seda juttu ajavad Keskerakonna ideoloogid tänasel päeval juba lihtsalt inertsist. Kõik saavad ju aru, et kui riigis puudub - tänu Ansipi valitsuskabineti pingutustele - keskklass, rahvuslik kapital ja elujõuline väikeettevõtlus, siis üksikute rikaste maksustamine ei anna soovitud tulemust. Paljude - tinglikult keskklassi kuuluvate - töötajate täiendav maksustamine oleks aga võrreldav tugeva hoobiga just äsja kipsi pandud jala pihta.
Toidutalongid ja linnahall
Eestil on olemas potentsiaal, kuid parempoolne koalitsioon ei suuda ega oska seda realiseerida. Nõus. Ansipi valitsusperioodi iseloomustab passiivne statistika kogumine.
Kuid väita, et just astmeline tulumaks on võluvits, mis tekitab keskklassi, tugevdab riiki rahaliselt ja aitab ettevõtlust toetada pole ka päris tõene.
Reaalne teema on tulumaksuvaba miinimumi tõstmine. Efektiivse meetmena palju tulemuslikum ja tõhusam kui astmeline tulumaks.
Edgari raamatus on üks kerge intriig. Savisaar nimelt leiab, et aeg on küps elektrooniliste toidutalongide kehtestamiseks. Talongid olevat koguni uus turumajanduslik hitt! Loodan siiski väga, et suur osa Eesti ühiskonnast ei hakka lähiajal ringi jooksma pangakaardile sarnanevate toidu-öömaja kiipkaartidega.
Keskerakonna esimees toonitab oma raamatus pidevalt seda, et Keskerakonnal on olemas lahendused tänase kaootilise majanduspoliitika muutmiseks ja katkuna leviva vaesuse pidurdamiseks, kuid peale üldise "majandus peab olema inimese, mitte inimesed majanduse jaoks" ta tegelikult reaalseid lahendusi ei paku.
Tallinna linnapea arvates on parempoolsed poliitikud Tallinna edu peale kadedad. "Tallinna linna üheks edu võtmeks on süsteemne, järjekindel ja järeleandmatu töö pealinna oluliste objektidega. Sellisest lähenemisest rääkisin 17. veebruaril 2010 a Kesknädala artiklis "Tallinna Linnahalli odüsseia". Linnahalli renoveerimine jätkub ja seda vaatamata kõigile poliitilistele takistustele, mida Tallinnale on selle eesmärgi saavutamise vältimiseks tehtud."
Renoveeritud Linnahall on jätkuvalt helesinine unistus, kuid selle asemel võivad varsti kõik tallinlased näha Kalasadama kõrval arendaja võitu linna ja linnaelanike huvide üle ning Hipodroomi asemele kerkib tihe karpmajade koloonia.
Tallinn ei ole kahjuks ei moraalseks toeks ega eeskujuks ülejäänud Eestile nii, nagu Savisaar seda väidab.
Tegelikkuses ei erine tänased suurparteid Keskerakond ja Reformierakond teineteisest olulisel määral. Tallinn ei ole elamisväärne tänu Savisaarele või Keskerakonnale.
Tallinnale oleks tunduvalt kasulikum kui vana Hansalinna valitseks ärksamate mitteparteiliste linnakodanike valimisliit. Mis riigi tasandisse puutub, siis tänaseks on selge, et IRL ja Reformierakond annavad juba taandumislahingut, kuid uueks juhtivaks jõuks riigi tasandil ei saa mitte Savisaare taskupartei, vaid hoopis sotsiaaldemokraadid.
Pimeduse ajastu lõppes Eestis pool aastat enne "Tõde Eestist" ilmumist. Peale Ansipi matslikku seemnete ja fooliummütsi juttu. Ühiskond ärkas ja virgub vähehaaval.
Savisaar jäi oma triloogia esimese raamatuga rongist maha. Jäi lihtsalt hiljaks...
Raamatu teises osas ootaks esmalt toimetajat, kes suudaks olla tasemel, mida Edgar väärib, ja tunduvalt rohkem autori enda kirjutatud tekste.
