Jüri Toomepuu: Kahjuks napib Eesti parimatel poegadel eestkostjaid ka tänapäeva võimukoridorides

Eesti Vabariigi 95. sünnipäeval on meil sobiv pühitseda, aga meil lasub ka auvõlg mälestada neid, kes on Eesti ajaloo vältel oma kodu, oma rahva ja oma maa vabaduse eest võidelnud ja selles võitluses langenud.

Inimese kõige tähsam ja õilsam kohustus on kaitsta oma peret, oma kodu, oma rahvast ja maad vaenlase vastu, kes tahab neid hävitada või vallutada. Juba mineviku hämarusest on Eesti sõdur toonud selle kohuse täitmisel tunnustust endale ja oma rahvale. Kui suur on ka olnud vaenlase ülekaal, kui lootusetu ka olukord, on eesti sõdur olnud alati valmis vapralt võitlema ja kui vaja, andma oma elu, et teised saaksid elada vabaduses.

Nad võitlesid ja võitsid raudrüütlite vastu Ümera kallastel, nad olid kangelaslikud Madisepäeva lahingus ja nad kaitsesid Lihula linnust. Nad võitlesid 27 aastat, enne, kui raudrüüdes anastajad meie esivanemad suutsid allutada ja ka siis säilus neis kindel tahe olla peremehed oma kodu randadel, põldudel ja aasadel.

See kandus edasi põlvest põlve, läbi aastasadade. See tahe oli edasi kantud meie vanematele ja vanavanematele, kelles tekkis hulljulge idee astuda võitlusesse niihästi tohutu suurte vene vägede kui ka balti parunite rauddiviisi vastu, et luua Eesti Vabariik. 

Vähesed nendest 450st mehest, kes Vabadussõja algul astusid vastu rohkem kui kümme korda suuremale vaenlase väele, olid sõduriks treenitud, aga nad astusid vastu. Nad näitasid Krivasoo sillal ja Paju lahingus, nad tõestasid Võnnu ja Pihkva all ning Koiva kaldal, et nad julgesid ja oskasid võidelda ja võita. Paljudele neist sai saatuseks oma kodumaa eest surra, aga nad teadsid ka, et võitu ja vabadust saab lunastada väike rahvas ainult erakorralise tubliduse ja vaprusega.

Nende verega pühitseti Eesti pind, nende ohver ja kangelaslikkus tõi meie isamaale vabaduse. Vabadussõja võitsime me arvuliselt ülekaaluka ja paremini relvastatud vaenlase vastu tänu eesti sõdurite tublidusele, vaprusele ja ohvrimeelsusele. Oma iseseisva riigi eest, kõige eest mida Eesti ja eestlased on hiljem saavutanud ja ka selle eest, et me saame täna pühitseda Vabariigi aastapäeva, oleme me tänu võlgu meie vapratele vabadussõjalastele.

Mu isa oli 16-aastane kui ta läks, ema õnnistuse saatel, vabatahtlikult Vabadussõtta, Eesti Vabariiki looma. Tema ja ta relvavennad olid võitjad ja nendes võimendus esivanematelt edasi kantud tahe kasvatada oma lapsed ja tulevased põlved oma sünnimaad armastama ja kui vaja, oma kodumaa eest vapralt võitlema. 

Kui kommunistlik kurjuse impeerium oma röövlivägedega meilt taas vabaduse võttis, jätkus meil jälle väärikaid järeltulijaid meie muistsetele vabadusvõitlejatele ja vabadussõjalastele. Need seitsekümmend tuhat meest, kes võitlesid sangarlikult Stalini punaarmee vastu, võitlesid Eesti vabaduse eest. Nad olid valmis andma ülima panuse, oma elu, oma kodu, oma rahva ja oma maa kaitseks. Nad jäid truuks oma isamaale ja oma relvavendadele Ilmeni ja Volhovi külmast tardunud kamaral. Nad nägid oma kaaslasi langemas Neveli soode tumedates mülgastes, aga nad jätkasid võitlust.

Andes parima, mida keegi on ühegi eesmärgi eest andnud, võitlesid nad surmapõlgavalt kodumaa pinnal. Sinimägedes ja Krivasool, oma kodumaad Stalini röövlivägede vastu kaitstes, olid legendaarse Narva pataljoni vähesed järelejäänud võitlejad need, kes andsid suurima panuse kahekümne kahe diviisi suuruse punaarmee väe pealetungi peatamisel.

Nende kangelasteod sundisid marssal Žukovit oma diviise ringi keerama, et rünnata ümber Oudova ja Peipsi järve, kus tal õnnestus läbi murda kahe-kolme sakslastega mehitatud diviisist. Küllap paljud nendest kangelastest teadsid, et nendele oli antud oma kodumaa eest surra, aga nende siht oli selge. “Eesti tulevik on meie kõikide siht,” ütles tollane sõdurilaul. Selle eest tuli surra või võita.
Vaenlase ülekaal oli tohutu ja paljud meie vabadusvõitlejatest kas langesid lahingus, või pidid surema Siberi orjalaagrites. Need, kellel õnnestus kodumaale tagasi pöörduda, pidid elama, koos oma omaksetega, poolsada aastat põlguses ja viletsuses. Kahjuks napib nendel tublidel eestlastel, Eesti parimatel poegadel, eestkostjaid ka tänapäeva taasiseseisvunud Eesti võimukoridorides.

Tahaks loota, et need kes võimukoridorides kannavad vastutust Eesti riigi kaitse, Eesti tuleviku eest, need kelle kohus on teha kõik mida vaja, et tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade, nagu nõuab meie põhiseaduse preambula, saavad aru, et ka tulevikus peavad olema meie iseseisvuse pandiks tublid ja sangarlikud sõdurid. Sõdurid, kes on hästi treenitud, hästi varustatud, eelkõige sõdurid kel on kindel tahe jääda peremeesteks oma põlisel kodumaal ja kui vaja, selle sihi eest vapralt võidelda. 

Eesti vabariigi 95. sünnipäeval on meil sobiv pühitseda, aga on ka sobiv mälestada austuse ja härdusega neid, kes on Eesti ajaloo vältel oma kodu, oma rahva ja oma maa vabaduse eest võidelnud ja selles võitluses langenud. Langenute kaotust ei leevenda Eesti emade pisarad, nende mälestust ei suutnud hävitada võõraste vallutajate vägivald ja seda ei kustuta ka ajaratta väsimatu veeremine. Mälestus nendest elab edasi Eesti rahva hinges ja südames.

Puhake rahus, paremad pojad!