Purunenud rehv, puretud taksojuhi säär, aga Eesti Kongressile pidi jõudma
Sissejuhatuse asemel loodan lugejale tuua ja luua miljöö, milles kogu
tegevuse toimumine ka tõeselt ja ausalt aset leidis.
Aasta oli 1990, 11. märts ja enam kui 400 Eesti Kongressi värskelt (24.veebruaril) valitud delegaati, rahva mandaat hinges ja teine Estonia Kontsertsaali fuajees ootamas, valmistusid millekski suureks.
Nii minagi, valituna Viljandi linnast ja maakonnast. Suure tõenäosusega sain antud hääled ja mandaadi tänu aktiivsele tegevusele Viljandis, Tallinna tänava registreerimispunktis ja tänu tehtud organiseerimistöödele, olles valitud Viljandimaa Kodanike Komiteede esimeheks.
Toona eksisteerisid vaid riiklikud bussiliinid ja lisaks riiklikele taksodele, olid esimesed „pääsukesed“ juba ka erataksodena ootamas kundesid ja pakkumas konkurentsi kollastele Volgadele.
Esimene liinibuss, millele lootsin piletit osta, väljus Viljandist Tallinna suunas kell 06.10. Aega tundus olevat piisavalt ja kella (siinjuures võin eksida!) 11-ks „Estoniasse“ jõudmisega polnud muret.
Ööbimised ja majutuse ning toidukordadega seonduva olid Kongressi korraldajad kõik delegaatide eest juba korraldanud. Minu jaoks oli see esimest korda olla avalikult, ametlikult ja makstult „Viru“ hotellitoas. Aga see ei ole veel ajakohane ning tuleksin tagasi oma mälestustes kella 06.00 juurde, Viljandis, toonase bussijaama, ja taksopeatuse juurde. Lähenesin kassaluugile ja palusin Tallinna piletit.
„Kõik kohad on väljamüüdud, seltsimees!“, kõlas luugisügavikust naisterahva hääl. See oli uskumatu! Aga tõsi.
Üle jäi oodata ära saabuv buss ja loota, et keegi kas hilineb, loobub, on unustanud, või- saan bussijuhiga „kaubale“ ja platseerun nn. „rahvasaadiku“ kohale. Sellised istmed olid reeglina alati ja igas pikema liiniga bussis olemas ja algasid ning lõppesid numbriga 1. Selgituseks, neid oligi 1.
Buss saabus ning täitus. Kui püüdsin juhiga kaubelda selle nn „saadiku koha“ eest, tuli ka kassapidajast ja reisidokumentide vormistajast naisametnik ning, kas sattus see juhuslikult või oli tegemist sihiliku kuulatamisega, igal juhul käratati nii sohvrile kui ka mulle, et need saadikukohad on ja jäävad vaid Ülemnõukogu saadikutele ja mingit kongressile sõitvat saadikut sellele ei lasta!
Nii siis juhtuski, et bussijuht hoidis madalat profiili ja keeldus mind peale võtmast. Jäin 11. märtsi, 1990. aasta, kaunil ja toona juba sulalumest vabale, Viljandi bussijaama esisele, nõutult, lahkuvale Viljandi-Tallinn bussile järele vaatama.
Hall ülikond ja veelgi hallim lips hakkasid „hallitama“ ja taevas peakohal ei tundunud enam eriti päikseline. Hall masendus ja must nõutus juhtunust, jätsid alles veel võimaluse, jõuda Tallinna keskpäevaks.
Siis aga, teades ja tundes allakirjutanut, astus mehehakatise juurde, Eesti Vabariigi sünnijärgne kodanik, esimesi ettevõtjaid ja muidu tubli mulk Jaan Rahnel. Ta oli üks neist esimestest, Viljandi linna kooperatiivtaksode juhtidest. Kapitalismi eelluurerühma alustalasid, ettevõtlik ja pühendunud peremees, parimais määratlusis. Tuli ja tegi lühidalt. Ütles, et istu peale, viin su Tallinna!
Ja sõit läks lahti! Aga teedel juhtub nii mõndagi. Toona ei olnud Mäo ristis suuri kohvikuid ja bensiinigigantide hästivalgustatud superjaamu. Aga midagi ometi oli. Oli üks nael, üks Lada kumm, mis juhtus olema meie neljarattalise veeremi all ja oli üks kiosk.
Selle kioski ette me peatusimegi. Häda ei anna häbeneda ja õigel mehel on ka kurvemate hetkede puhuks kõik vajalik olemas. Nii oli ka Jaanil varuratas täiesti olemas. Ainult, et mida polnud, see oli mutrivõti. Selline neljast suurusest poldikeeraja oli jäänud ilmselt garaažinurka, kuhu iganes kuid kaasas seda polnud. Kioski ees aga seisis teine Lada.
Lootuses, et äkki saab abi, lippas Jaan aiaväravast, mis toonase kioskikese taha päästis, sisse. Peremees, samuti ettevõtja, andis vajaliku instrumendi ja ratas sai vahetatud. Kuid siis juhtus midagi, mis surmani Jaanile ja mullegi meelde jääb!
Hoovis kontrollis olukorda sünge oleku ja julma pilguga rotveiler, rotveilerite kõige ehedamast sarjast. Ja selleks ajaks kui võtit oli tagasi vaja viia, otsustas neljajalgne, et kedagi on vaja pureda. Jaani põlvest ja sääremarjast rebiti sellise brutaalsusega, et esmapilgul pidasin juhtunud surmaohtlikuks. Verd ja liha oli ripakil tarretamapanevalt palju. Ja meenutan, 1990. ei olnud Eestis NSV-s mobiilmaste, gsm-i ega hädaabi tasuta numbreid!
Võib-olla paneks lugejat mõtlema aga hoopis see, et Jaan Rahnel, koerapuretud põlve ja sääremarjaga, rebenenud lihakamakas peos, istus autosse ja sõitis Paide kiirabisse. Seal õmmeldi ja seoti, puhastati ja
seoti veel ka sääremari. Tehti tuimestavad süstid ning usuti, et mees jääb elama. Jäigi! Kuid kangelaseks sai minu silmis see mees veel ka sellega, et lubatut ei jäetud pooleli - sõit Tallinna jätkus.
Jaan tõi mu Eesti Kongressile, tõi otse „Estonia“ Kontserdisaali ette. Kunagi varem, 1984. aastal, tõi riigitakso mind öösel Tallinna, major Barmani „erikäsuga“, toimetada Valdo Paddar Lasnamäele, armeekohustuslaste kogunemispunkti. Toonast toomist ma kangelasteoks ei pea, seda aga soovisin jutustada kogu Eestimaa headele kodanikele.
Täna küsitakse, mida andis ja milleks oli vajalik Eesti Kongress. Vastuseks kõlbavad ehk ka juhtunud loost toodud hetked. Rahvas sai tunda oma asja algust, pidas seda väärikaks ja vajalikuks, uskus ja lootis, et täna, 23 aasta eest kokku tulnud inimesed parandavad ja seavad elu tagasi õigetele rööbastele. Kas nii ka juhtus? See on juba järgmiste lugude teema.
Valdo Paddar, Eesti Kongressi delegaat, mandaat nr. 267
