Jaanus Piirsalu: Euroopa Liit kingib Venemaa ametnikele viisavabaduse

Viisavabadus on üks väheseid asju, mis Venemaad suhetes Euroopa Liiduga reaalselt väga huvitab (peale gaasi). Seega on viisavabadus ka väheseid allesjäänud „präänikuid“, millega Brüssel saab Moskvat mõjutada.

Kuigi üldine viisavabadus reisimiseks ELi on Venemaa kodanikele veel kauge muusika, on EL nõustunud esimese tõsise ja kirgikütva järelandmisega. Nimelt on EL Saksamaa meelemuutuse järel nõus andma viisavabastuse tuhandetele Venemaa (tipp)ametnikele. Teemale ratsionaalselt-äriliselt lähenedes on see võib-olla isegi õige, aga küsimusi tekitab sellise vastutuleku eetiline ja moraalne pool.

Lisaks on säärasele kokkuleppele jõudmine haruldane, kui vaadata viimase aja Brüsseli ja Moskva suheteid. Venemaa on üles näidanud silmapaistvat soovimatust teha koostööd ükskõik mis alal ja see on Brüsselis kaasa toonud tõsise pettumuse Kremlis.

Hiljuti möödus kümme aastat sellest, kui Venemaa president Putin saatis Brüsselisse ametliku ettepaneku alustada viisavabaduse läbirääkimisi ning EL vastas, et see on „pikas perspektiivis“ võimalik. Ametlikud läbirääkimised viisavabaduse üle pole aga siiani alanud, sest Venemaa pole täitnud 2011. aastal kokku lepitud eeltingimusi.

Eraldi protsessina sõlmisid EL ja Venemaa 2007. aastal lepingu viisade väljastamiseks lihtsustatud korras kultuuriinimestele, tudengitele, teadlastele, ajakirjanikele ja ärimeestele. Lühidalt tähendab see, et need inimesed saavad viisa kätte vähema bürokraatia ning tasuga.

Kuna EL muutis vahepeal oma seadusandlust, siis tahtis Brüssel Moskvaga sõlmida uue viisade lihtsustatud korras väljaandmise lepingu. Uue lepingu ettevalmistamine läks lepase reega (Venemaa nõustus nimekirja lülitama isegi MTÜ-de töötajad), kuni eelmisel kevadel esitas Moskva ootamatu nõudmise, et lepingut tuleb laiendada ka teenistuspasside omanikele ELis ja Venemaal ning neile tuleb kehtestada täielik viisavaba liikumine.

Teenistuspassid on sellised reisidokumendid, mida väljastatakse ameti tõttu tihti välismaale sõitvatele ametnikele. Neid ei tohi segi ajada diplomaatiliste passidega. Eestis teenistuspasse välja ei anta, aga ELi riikides on see üsna levinud praktika Samuti ka Venemaal, kus teenistuspasse omavad näiteks duumasaadikud ning suur osa duuma ametnikest, ministeeriumite, riigiametite ning -korporatsioonide juhtivametnikud, aga ka välismaal (peamiselt SRÜ riikides) teenivad sõjaväelased.

Kuigi arvuliselt on teenistuspasside omanike ELis kordades rohkem, on see viisavabastus selgelt kasulikum Venemaale, kuna paljudel Vene ametnikel on isiklikke huvisid ELi riikides. (ELis on teenistuspasside omanikke ligi 200 000. Venemaa väidab et neil ligi 40 000 inimest, aga EL ei võta seda juttu puhta kullana.)

Suur osa ELi liikmesriike ei toetanud kuni tänavu märtsi alguseni Moskvale vastutulekut. Siis muutis Saksamaa ootamatult oma senist negatiivset suhtumist ning sellega pöördus kaalukauss kiirelt teenistuspasside viisavabaduse lubamise poole. Tänaseks ongi nii, et mitteametlikel andmetel on ELis selle vastu vaid kolm Balti riiki ning Tšehhi.

Saksamaa otsustava jah-sõna andmise põhjus on kindlasti poliitiline. Kremli jaoks on see selge võit. Samas on kahtlane, kas selline vastutulek Venemaale oli ELi poolt ikka strateegiliselt ja moraalselt õige samm.

Kellelegi pole ju saladus, et Venemaa ametnikkond on üsna korrumpeerunud ning seotud paljude inimõiguste seisukohalt kurjade ja kurbade lugudega. Väga tuliselt on Vene ametnike teema praegu Euroopas üleval seoses näiteks Moskva juristi Sergei Magnitski hukkumisega vanglas. Nüüd aga saavad needsamad ametnikud võrreldes rahvaga, kes nende korruptsiooni tõttu kannatab, hoopis ELilt privileegi. Eriti just selle taustal ongi kummaline Saksamaa äkiline toetus, sest viimasel ajal on Saksamaa (eriti on silma paistnud kantsler Merkeli erisaadik Venemaa-asjades Andreas Schockenhoff) üsna teravalt kritiseerinud inimõiguste olukorda Venemaal.

Muidugi peab arvestama, et Venemaal olid juba kahepoolsed teenistuspasside viisavabastuse lepingud ligi kümne ELi riigiga (näiteks Itaalia ja mitmed Ida-Euroopa riigid), mis Schengeni tingimustes lubavad Vene ametnikel väikese mugavuskaoga nagunii viisavabalt sõita igale poole.

Venemaa on nõustunud omalt poolt sellega, et viisavabalt saaksid ELi sõita ainult need nende ametnikud, kellel on biomeetriline teenistuspass. Venemaa on lubanud selliseid mitte anda sõjaväelastele, saatkondade tehnilistele töötajatele ning riigikorporatsioonide töötajatele. Aga mine ja kontrolli, kuidas nad sellest lubadusest mõne aasta pärast kinni peavad! (Vene pool väidab et biomeetrilise teenistuspassi omanikke on neil 15-18 000.)

Siiski pole veel kindel, et Venemaa ametnikel veab, sest viisalihtsustusleppe peab peale liikmesriikide heakskiitu kinnitama ka europarlament, mis ei ole just üleliia Venemaa-sõbralik koht.

Väga huvitav on nüüd jälgida, et kas pärast seda, kui viisavabastus ametnikele on käes, jätkab Moskva ikka endiselt sama aktiivselt viisavabaduse nõudmist ka ülejäänud Venemaa kodanikele või nende surve raugeb. Pole üldse välistatud, et Saksamaa üks eesmärke teenistuspasside viisavabaduse lubamisega oligi Venemaale kondi viskamine, et nad mõneks ajaks maha rahuneksid, sest Kreml muutus viisavabaduse jutuga viimasel ajal juba tüütavalt aktiivseks.

Venemaa aktiivsust üldise viisavabaduse nõudmisel võib vähendada ka asjaolu, et Moskvale sai juba mõnda aega tagasi selgeks, et neil ei õnnestu seda präänikut kuidagi välja kaubelda 2014. aasta Sotši taliolümpiamängude ajaks, mis oli algul nende suureks eesmärgiks. (Vene välisministeeriumi ametnikud räägivad nüüd 2014. aasta lõpust, aga see on muidugi sama ebareaalne, sest eeltingimuste täitmine ei lähe just libedalt. Euroopa Komisjon on seni vältinud igasuguste tähtaegade nimetamist.)

Ilmselt on venelastel järgmine siht saada viisavabadus vähemalt 2018. aastaks, kui nende juures toimuvad jalgpalli maailmameistrivõistlused.

Aga esmalt võiksid venelased hea tahte märgina (ja omapoolse vastutulekuna peale ELi nõustumist paljude ametnike viisavabadusega) ära kaotada registreerimisnõude ELi kodanikele. Kuigi praktikas ei oma registreerimisnõue turistidele erilist mõju, oleks see tugeva sümboolse tähendusega.

Statistika järgi ületab venemaalaste huvi ELi vastu mitmekordselt vastupidise huvi. Vene riikliku turismiagentuuri Rosturism andmetel sõitsid Venemaa kodanikud eelmisel aastal ELi riikidesse kokku 16,3 miljonit korda ehk 15 protsenti rohkem kui aasta varem. (Esikolmik reisisihina oli: Soome 5,1 miljoni sõiduga, Eesti 1,8 miljoni ning Poola 1,4 miljoniga) ELi kodanikud omakorda sõitsid Venemaale 6 miljonit korda, mida oli samuti rohkem kui 2011. aastal (kasv 9 protsenti).

Varem või hiljem tuleb see viisavabadus aga nagunii, sest põhimõtteliselt on see õige asi.