Sergei Stadnikov: pärast Tammsaare pargi miitingut hakati nõukogude võimu üle avalikult irvitama
Veel 24. veebruari 1988 õhtul oli õhus tunda mingit ärevust - Nõukogude repressiivorganite jõuvõtted meeleavaldajate vastu Tartus, 2. veebruaril (Vabadussõjas sõlmitud Tartu rahu aastapäeval), olid muidugi selgelt meeles. Nagu hiljem selgus, ei julgenud võimud Tallinnas Viru hotelli vahetus naabruses säärast taktikat siiski rakendada. Seepärast hoiduti ilmselgetest silmnähtavatest radikaalsetest erimenetlustest.
Sellegipoolest jagus ikkagi veel üksjagu igat masti kahtlejaid ning kõhklejaid. Kuid midagi väliselt pea nähtamatut, kuid ometigi otsustavat oli siiski toimunud. Alguses ei osanud ma seda uudsuse tunnet isegi endale ratsionaalselt seletada. Lõpuks taipasin: muutunud olid paljud mind ümbritsevad kaaskodanikud. Nende näoilmed kuidagi selginesid, meeleolu oli sageli lausa heatujuline. Viimasega seoses meenuvad mulle kõigepealt minu head ajaloolastest kolleegid Indrek Jürjo ja Tiit Noormets.
Loomulikult on mul meeles ka Molotov-Ribbentropi pakti avalikustamise Eesti grupi (MRP-AEG) miiting Tallinna Hirvepargis 23. augustil 1987. Kuid 24. veebruari 1988 meeleavaldusel oli oluliselt suurem ühiskondlik mõõde, kuna selle osales ka palju seni veel poliitiliselt passiivseid Eestimaa elanikke.
Mis siis õigupoolest seejärel muutus? Üha rohkem inimesi hakkas enesetsensuurivaba(ma)lt oma arvamust avaldama. Ja mida aeg edasi, seda rohkem. Kõige kohta. Kusjuures ei mina ega näiteks minu tuttavad ei tundnud end mingite dissidentidest sangaritena ega eksklusiivsete konspiraatoritena, vaid õigupoolest (sic!) suveräänsete kodanikena, kes ei olegi kohustatud kellegi või millegi hirmu tundma.
Näiteks Eesti Kirjanike Liidu ajakiri Looming muutus juba 1987. aasta talvel sisuliselt tsensuurivabaks. 1988. aasta aprillis aset leidnud Loomeliitude ühispleenum ja Eestimaa Rahvarinde algatusrühma tegevuse algus olid säärase vaimse seisundi otsesed ning väga tähtsad tulemused. Kusjuures uuendusi taheti ellu viia rahumeelselt, ekstremistidel ei olnud arvestatavat mõju.
Kuidas pidasid end ülal „endised“? Väga erinevalt. No näiteks EKP Tartu linna I sekretär Tõnu Laak oli esimene parteituus, kes taipas kiiresti sotsiaalselt „ümber rivistuda“ („perestroitsa“) ja siirdus juba enne nõukogude aja lõppu igati kasumlikumasse ärisse.
Kuid kõige õpetlikumate näidete hulka kuuluvana paistab mulle kunagise publitsisti ja räige stalinistliku parteifunktsionääri Max Laossoni (1904–1992) elukäik: jumalik ettehooldus lasi tal ikka hästi kaua elada, et ta jõudis ära näha kogu oma sigaduslike kupatuste hävingut. Kui ma teda 1989. aastal Kirjanike Liidu maja lähedal juhuslikult nägin, hakkas mul tast lausa hale. Ka nii võib elus mõnikord juhtuda…
1988. aastal kaotas nõukogude võim ja tema esindajad oma nn jõupositsioonilise ning ideelise legitiimsuse. Nende üle üha sagedamini naerdi või lihtsalt irvitati. Tihtipeale ei kardetudki enam. Kui juba nii, siis see struktuur ei saanudki enam kaua püsida.
Muide, kõlbelise autoriteedi küsimus on aktuaalne ka tänapäeval, isegi siinse monetaristliku kapitalismi oludes; kohalikud poliitikud/politikaanid ei tohiks seda küll unustada. Õppigem kas või lähiajaloost - kui „protsess“ saab täielise täishoo sisse (parafraseerides M. S. Gorbatšovi: „protses poshol“), siis sellele ei saa enam tagasikäiku anda.
Isiklikult mulle tähendas 1988. aasta sisemise vabaduse kättevõitmist. Ja ma ei kavatsegi seda loovutada. Mitte kunagi.
