JUHTKIRI: Läti hirm

Dievs sveti Latviju – jumal, õnnista Lätimaad, kõlavad Läti hümni esimesed read. Kuid lätlastel on põhjust tunda väikerahva eksistentsiaalset hirmu, sest sealse statistikaameti andmetel on Läti rahvaarv viimase 10 aastaga langenud 300 000 inimese võrra.

Rahvaarvu languse taga on esiteks loomulik iive ja teiseks migratsioon. Aastatel 2000-2010 suri Lätis 115 000 inimest rohkem kui sündis. Ja Lätist kolis võõrsile ligi 200 000 inimest.

Lätlaste probleemid on paljuski Eestiga sarnased – kuid on samas paar kraadi kangemad.

Nii nagu Eestis, andis ka Lätis emigratsioonile tõuke 2008. aastal vallandunud majanduskriis. Tehti valusaid eelarvekärpeid, tõusis tööpuudus, paljudel nendel, kellele töökoht alles jäi, alandati palku. Kuid Lätit tabas majanduskriis Eestist veel valusamalt, sest nende kriisikokteili kuulus lisaks kõigele muule ka veel mürgine Parex pank. Riik vajas abi IMFilt. Paljud inimesed, kes olid buumi ajal võtnud laenu korteri või auto ostuks, kaotasid töö, ei suutnud enam laenu tagasi maksta ja pidid seetõttu otsima uut väljakutset võõrsilt.

Jah, seda tegid ka paljud eestlased. Aga suurim hulk eestlasi leidsid rakendust teiselt poolt lahte – Soomest. Otse koduukse alt. See tähendab, et paljud võõrsil töötavad eestlased harrastavad pendelrännet: tööpäeviti ollakse Soomes, nädalavahetused veedetakse pere juures Eestis. Vahepealne lahusolek on küll raske, kuid paljudel Soome suundunud pendelrännet harrastavatel eestlastel säilivad tugevad sidemed Eestiga. Läti inimestele seevastu kipub võõrsile tööleminek tähendama juurte radikaalsemalt läbilõikamist: minnakse Suubritanniasse ja Iirimaale ning Saksamaale, kust nädalavahetuseks kojutulek nii lihtne ja odav ei ole kui eestlastele Soomest. Pendelrännet harrastavad lätlased eestlastest vähem.

Kuid ehkki Lätis on Eestist kõrgem töötus ning suurem ja jäädavam väljaränne, on lätlastel siiski eksistentsiaalseks hirmuks vähemalt ühel põhjusel vähem põhjust kui eestlastel. Kui Eestis elab 1,3 miljonit inimest, siis Lätis veidi üle 2 miljoni. See tähendab suuremat turgu, rohkem tööjõudu, rohkem potentsiaali majandusarenguks.

Nii Eesti kui ka Läti valitsus teeksid aga targasti, kui õpiksid majanduskriisidest üht: seda, kui oluline on vastutsükliline eelarvepoliitika. Ei majandusbuumi ega –langust ei tohi riiklikult tagant õhutada. Riik, mis valab majandusbuumile õli tulle, soodustab olukorda, kus inimesed võtavad kinnisvaramulli ajal, mil hinnad laes, ülisuuri laene. Ja kui riiki tabab kriis, millele valitsuski annab oma tõuke täiendavate eelarvekärbete ja koondamistega, leiavad paljud inimesed end olukorras, et suured laenud on kaelas, aga pole tööd, mille arvelt neid tagasi maksta. Ja õlekõrreks jääbki väljaränne.