Alar Tamming: Estonian Air lastakse pooleteise aasta pärast pankrotti
Estonian Airi mullune puhaskahjum oli 49,2 miljonit eurot. Ettevõtte päästmiseks tuldi välja paaniga, mis hõlmab viiest lennukist lahti saamist, 60 inimese vallandamist, kolimist väiksemale büroopinnale ning osaluse müümist kolmes firmas. ASi Tavid nõukogu esimees Alar Tamming, milliseks hindate lennufirma tulevikku?
Minu jaoks on siin tegemist olukorraga, mis hetkel ei lahene. Mõni kord on lihtsam alustada puhtalt lehelt, lihtsam on minna pankrotti. Jah, inimlikult ja psühholoogiliselt on mõistetav, et üritatakse ettevõtet päästa, sest pankrot tundub halb. Aga objektiivseid asjaolusid vaadates on selge, et asi ei toimi. Kuna firmat on mitu korda üritatud turgutada, siis tuleb oodata ära, kuni ta lõplikult „ära sureb“. Kuni selle hetkeni pannakse sinna kümneid miljoneid eurosid juurde.
Te olite aastatel 2002-2005 Estonian Airi nõukogu liige ning juba siis tundus teile, et SASi omanduses olnud Eesti lennufirmal on probleeme ning kasum saavutatakse raamatupidamuslike meetoditega. Milline on olnud Estonian Airi majanduslik seis viimase kümne aasta jooksul? Pidevalt väike miinus?
Ma üldistan: kui ettevõtte bilanss kasvab täpselt samas mahus laenude hulgaga, siis kasumist rääkida ei ole mõtet.
Teine küsimus – kui 50 miljonit eurot on kahjumit, siis kas keegi oskab välja arvutada, millal see 50 miljonit eurot kasumit teenitakse, et see summa Eesti riigile tagasi maksta?
Euroopa Komisjon lubab riigiabi anda vaid siis, kui on lootus see raha hiljem tagasi saada ehk eksisteerib restruktureerimiskava. Arvestades 50 miljoni eurost kahjumit, siis praeguse lennundusturu juures tundub selle kahjumi tagasi teenimine võimatu?
Ma olen täiesti nõus, et see on praktiliselt lootusetu ettevõtmine. Aga pankrotis ei ole midagi halba. Kogu turumajandus on üles ehitatud sellele, et kui firma tegutseb halvasti, siis ta läheb pankrotti või müüakse maha. Pankrot on normaalne majanduslik protsess.
Näiteks Eurotunnel, mis ehitati Inglismaa ja Prantsusmaa vahele – ka see läks vahetult pärast valmimist pankrotti. Tulid uued omanikud ja jätkasid. Seega ega Tallinnast lennuliinid ära ei jääks, see on rohkem emotsioonidele rõhumine.
On loomulik, et riik püüab palgata inimesi, kes Estonian Airi probleemi lahendaksid, aga see ei ole tegelikult lahendus.
Ühes oma arvamusloos pakkusite välja, et Estonian Air peaks hakkama konkureerima Finnairiga kasumlikel Aasia liinidel.
Olen endiselt samal seisukohal. See on ärinišš, mis on edukas ja ma ei näe põhjust, miks me ei peaks sellest osa saama. Minuteada on kasumis praktiliselt kõik firmad, mis teevad reise Euroopast Aasiasse.
Aga selleks, et Aasiasse lennata, on jälle uusi lennukeid vaja ning see tähendab taas suuri kulutusi?
Jah, aga see oleks tõeline restruktureerimine ning otsus, mis on kasumlik. Aga see on minu seisukoht. Eesti kodaniku ja maksumaksjana toetaksin otsust Estonian Airi raha juurde panna ainult siis, kui selle eest uuendataks lennukiparki eesmärgiga lennata Aasiasse.
Mis on praeguse 50miljonilise kahjumi põhjused? Odavad piletid, erinevad lennukid, palju madala täituvusega sihtkohti? Lisaks veel väike turg ja kõrge kütusehind?
Jah, piletipoliitika oli vale ning erinevate lennukite puhul oli probleem tehnilise hoolduse hind. Norra ja Soome väikestesse linnadesse lendamine oli minu jaoks täiesti absurdne. Ma ei kujuta ette, miks sinna peaks suurtes kogustes inimesi vedama.
Kujutage ette, et Finnair valib nõukogu esimeheks Erkki Raasukese, kes palkaks 40 000 eurose palgaga tegevdirektoriks mõne teise eestlase. Ja siis see tegevjuht teataks, et nüüd hakkame lendama Kuressaarde ja Pärnu ning et see on pikaajaline strateegia, mis hakkab kasu tooma. Oletan et seal selline idee poleks läbi läinud.
Milline on lennundusturu seis? Kas Estonian Airil üldse on mingit lootust?
Ma tean, et näiteks Hong Kongi päritolu Cathay Pacific on kasumis ning Araabia Ühendemiraatide lennufirma Etihad Airways. Mõlemad lendavad Euroopa ja Aasia vahel ja teisi pikemaid otsi. Kui vedada lühemaid otsi ehk teha regionaalne lennufirma, siis minu arusaamist mööda peaks see olema pigem odavlennufirma.
Aga igal juhul on vaja väga selget visiooni, kust raha ja kasum tuleb. Mina usun, et pooleteise aasta pärast otsustatakse, et Estonian Air läheb pankrotti. Seda muidugi juhul, kui Euroopa Komisjon ei sekku ning ei toimu mingit kiiremat protsessi. Aga pooleteise aasta pärast hakatakse seda valuläve ületama ning pidevalt ei suudeta raha juurde anda.
Jan Palmeri kinnitusel lõpeb restruktureerimine 2015. aastal, aga see ei tähenda veel positiivset tulemust.
Kui ettevõte kasumit ei tooda, siis milleks teda hoida, kui on võimalik ta likvideerida? Kindlasti tulevad teised firmad, mis on valmis lennuliine katma.
Estonian Airi elus hoidmisel on kaks emotsionaalset põhjust. Esiteks see, et tegu on meie firmaga ning teiseks see, et sinna on juba nii palju raha pandud. See on nagu aktsiaturul – kui oled tehingu teinud, siis ootad kasumit ja mõnikord paned veel raha juurde. Aga tulemuseks on veel suurem kahjum. See on tuntud psühholoogiline lähenemine majanduses, mille vastu ei saa. Ingmar Bergmann on öelnud, et kontakt reaalsusega on anne ja seda on antud vähestele...
