JUHTKIRI: Homohirmul suured silmad

Maailma majandusfoorum avaldas hiljuti tabeli riikide konkurentsivõime kohta turisminduses. Esikolmiku moodustasid Šveits, Saksamaa ja Hispaania. Eesti positsioneerus 30ndaks. Viimaste päevade geiteemaliste arutelude taustal on andmestikust kõige intrigeerivam osa eestlaste suhtumine turistidesse.

Tuleb välja, et oleme turistide suhtes tolerantsemad kui paljud teised Euroopa riigid. Näiteks Läti paigutub 140 riigi seas 136. kohale, aga Eesti jääb oma 50. kohaga pigem Soome poole hoidma (31. koht). Ja ilmselt ongi just Soome ning sealt tulnud turistide hordid see peamine põhjus, miks eestlased turiste ei karda.

Kuidas aga seletada lätlaste hirmu välismaalaste ees? Üks võimalik variant on see, et seal käib neid lihtsalt vähem. Ja uus ning tundmatu tekitab loomulikult hirmu.

Tulles pika sissejuhatuse lõpuks loo peateema juurde, on kurvastav lugeda Priit Sibula kommentaari homoabielude lubamise vastu ning Erki Noole nägemust säärase sättumuse ravimise võimalikkuse osas. Kas kõneleb neis hirm? Või hoopis möödanik? On ju olnud aegu, mil näiteks seisustevahelised abielud olid keelatud.

IRLi veidrat suhtumist proovis mõjutada seksuaalvähemuste õiguste eest võitlev Lisette Kampus. Viitas ta ju otsesõnu sellele, et Noole ja Sibula kolleegide seas on inimesi, kes pole heteroseksuaalsed. Siit saab aga tõmmata järgmise paralleeli. Nagu ütleb Eesti inimarengu aruanne: „Mida rohkem on inimene harjunud keele variatsioone kuulma, seda suurem on tema tolerantsus keele erinevate kasutuste suhtes.“ Teisisõnu – rohkem kontakte millegi teistsugusega vähendab hirmu selle teistsugususe ees.

Saame näha, kas Kampuse kiri pikemas perspektiivis mingi muutuse esile kutsub. Aga kui ei kutsu, siis... ehk tunneks lugupeetud konservatiivid end kodusemalt hoopis Lätis? Ahjaa, Lätis elavad ju kuuevarbalised...