Kuido Merits: Ilma okupatsioonita kulgenuks Eesti areng rööbiti Soomega
Järgmistel aastakümnetel ei jää Eesti puutumata majandus-ja rahanduskriisidest. Muidu aga kulgeb areng rööbiti Soomega. Eestist kujuneb kõrgtehnoloogiline heaoluriik koos turvalise sotsiaalsüsteemiga. Maardusse asutatakse mobiilsidefirma „Uku“, mille tooted konkureerivad Nokiaga.
Priiuse põlistamise päeva puhul korraldas Delfi esseekonkursi teemal "Mis oleks, kui... Milline oleks Eesti okupatsioonita?". Avaldame valiku võistlustöödest.
Eesti säilitab imekombel omariikluse tänu võitlusvalmidusele ja ennastsalgavale relvastatud vastupanule. Seda aga tohutute inim- ja materiaalsete kaotuste hinnaga. Juba 1939. aasta 30. septembril alanud Sügissõjas kaotab Eesti 4612 sõjameest (surnud, haavatud, vangilangenud) ja - Soomega kõrvuti- Jätkusõjas võideldes veel 5789 meest. Lisaks põgenenute ja teadmata kadunutena ligi 3500 eraisikut.
Õhurünnakutes hävib pea täielikult Narva, kolmandik Tallinnast ja neljandik Tartust. Kui 11. oktoobril 1944 sõlmitakse Saksamaa vahendusel (Hitler huvitus baltisakslaste kogukonna evakueerimisest) kauaoodatud rahuleping, on Eesti rahvas üleelatud purustuste ja kannatuste tõttu ülima kurnatuse äärel. Rahutingimused on karmid, sest Narva ja Petserimaa jäävad NSVL koosseisu, sõlmitud rahulepingu põhjal sisenevad vene üksused baasidesse Sillamäel, Aegnal ja Hiiumaal. Nagu Soomeltki nõutakse Eestilt reparatsioonide maksmist. Moskva survel tuleb riik nimetada Eesti Sotsialistlikuks Rahvavabariigiks (ESRV), kus „võim kuulub töörahvale“.
Rahva pahameel pöördub Kaarel Eenpalu valitsuse vastu, keda süüdistatakse nii pikaksveninud sõja provotseerimises (ei valitud „tarka alistumist“) kui ka reeturliku lepingu sõlmimises. 1945. aasta märtsis toimunud Riigikogu valimistel saab Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei (ESDTP) suure ülekaaluga 53 protsenti häältest. Valitsuse moodustab Karl Ast, koalitsiooni võetakse väiksema partnerina Rahvuslik Demokraatlik Ühendus, mis moodustatakse Eesti Kristliku Erakonna (Jaan Lattik) ja taastatud Rahvusliku Keskerakonna baasil; Jaan Tõnisson loovutab juhi koha poeg Heldurile.
Opositsiooni jäävad Põllumeeste Kogud (Jaan Teemant), vapsid (Paul Laamann, dr Hjamar Mäe), uus Sõjameeste Keskliit (Alfons Rebane, Harald Riipalu) ja Töörahva Ühendatud Vasakpartei (Maksim Unt, Neeme Ruus). Kommunistid (Johannes Lauristin) ei ületa valimiskünnist. Aasta lõpuks on peaminister Ast kuhjunud probleemidest ja pingetest tüdinenud, loovutab koha tasakaalukale Aleksander Oinasele ja rändab ise Brasiiliasse. Sõja ajal järsult vananenud president Päts astub tagasi, sotside toetusel saab presidendiks August Rei (Jüri Uluots on haige ja sureb peagi), kes on Moskvalegi suhteliselt meelepärane valik.
Rahva elujärg on vilets, krooni kurss on languses, inflatsioon 30 protsenti, majandusraskused on suured, toiduainete osas kehtib kaardisüsteem, tuhanded inimesed on peavarjuta, peavalu valmistavad põgenikud NSVLi kätte jäänud aladelt. Eestlastele tundub, et nad on vaid tingimisi vabad, ei aduta veel, et Ida-Euroopas ollakse õnneseened (Läti kaotab kogu Latgale ja on veelgi viletsamas seisus). Siiski lööb rahvas kohusetundlikult kaasa sõjapurustuste likvideerimisel. Selle varjus imbuvad endised kommunistlikud tegelased ja Venemaa eestlastest nõukogude agendid tasapisi riigistruktuuridesse. Sünged teated tulevad Narvast ja Setumaalt, sealsed elanikud on suuremas osas Siberisse küüditatud.
1948. aastal, kui tähistatakse pidulikult Eesti Vabariigi 30. aastapäeva renoveeritud „Estonias“, on rahva meeleolu paranenud ja kitsikusele vaatamata valitseb üksmeel. Rõõmsalt koguneb rahvas paraadile tervitama sõjasangareid. Põllumajandus - kui rahva selgroog - on taastumas ning elementaarsed tarbekaubad olemas. Eesti on taastanud põlevkivi ja toorõli ekspordi. Asutakse ehitama Kohtla-Järve soojuselektrijaama.
Haagi-Moskva turniiril jääb Paul Keres vaid kõige napimalt alla Mihhail Botvinnikule (kümme aastat hiljem võtab Keres Botvinnikult tiitli). Rahva eneseteadvust tõstab Londoni suveolümpia, kus blond hiiglane Heino Lipp võidab ameeriklast Bob Mathiast 169 punktiga. Rahvas kannab teda Tallinnas kätel nagu Palusalu 12 aasta eest. Johannes Kotkas saavutab Londonis kreeka-rooma maadluses hõbeda, Helsingis aga kulla. Noori hullutab Raimond Valgre muusika.
1949. aasta algul sõlmib Eesti sõpruse-ja koostöölepingu Nõukogude Liiduga 20 aastaks. NSVL surub jätkuvalt peale „sõjasüüdlaste“ temaatikat, vene väeosade jätkuv olemasolu tekitab ärevust ja Liidu saatkonna ja Narva kaudu hakatakse ette valmistama provokatsioone. Sündmused hakkavad hargnema Riias, võimule upitatakse Moskvast saabunud Arvīds Pelše, kes keelustab kõik parteid ja liikumised ning vannub truudust Venemaale.
Eestis aktiviseeruvad kohalikud kommunistid ja saabunud stalinistid: Lauristin, Ivan Käbin ja Gustav Naan. Õnnestub korraldada massilisi rahvarahutusi ja valitsus sunnitakse tagasi astuma. Nende hulgas ka välisminister Karl Selter, kes oli teinud välismaal suurt tööd kummutamaks arvamusi Eestist kui Nõukogude Venemaa vasallriigist. Tema koha saab Nigol Andresen, peaministriks valitakse Hendrik Allik, kes alustab võitlusega „kodanliku natsionalismi“ vastu. Ajapikku aga Allik iseseisvub ja asub ajama mõõdukat poliitikat. Kuulujutud Eesti liitumisest NSVLiga ei saa tõeks. President Johannes Semperi õhutusel võetakse eeskujuks Paasikivi- Kekkoneni pragmaatiline liin ja heanaaberlike suhete hoidmine Venemaaga. Suhted Soomega kujunevad tihedaks, luuakse ühiseid ettevõtteid ja mõlema maa majandus asub tõusuteele.
1955 võetakse Eesti ÜRO liikmeks koos Soome, Ungari, Rumeenia ja Itaaliaga. Uus välisminister Georg Meri saab õhutust Austria liidulepingust ja neutraliteedi väljakuulutamisest ning asub välismaa partnerite hulgas koguma toetust nõukogude vägede väljaviimisele. Washingtonis õnnestub pikaaegsel suursaadikul Ernst Jaaksonil saada president Eisenhower´i toetus. Viimaks, 1959. aasta oktoobris saab presidendiks tõusnud Nigol Andresen kutse Moskvasse ja võtab kaasa noore, Venemaal esinenud laulja, Georg Otsa. Hruštšov ja Andresen võtavad kõvasti viina, purjus Nikita Sergejevitš heldib Otsa esitatud vene romansside peale ja rähmab viimaks: „Ah teid, pagana tšuhnaad! Hea küll, järgmine aasta tuleme ära, kurat teiega“.
1960ndad on õnnelik aeg Eestile, sündimus kasvab kõvasti, Eesti on elatustasemelt tugev Euroopa keskmik, jäädes vaid pisut alla Soomele. Majandus ja tööviljakus kasvavad 4-5% aastas. Euroopas on tuntud Eesti piima-ja lihatooted ning alkohol. Kõrvuti toiduainetööstusega areneb metallitööstus, puidu- ja paberitööstus. Esimest korda jäävad sotsid valimistel kaotajaks, valitsuse moodustavad rahvuslased ja põllumeeste kogud. Lennart Merist saab Euroopa noorim välisminister, ta jätkab edukat karjääri rahvusvahelistes organisatsioonides ja valitakse 1976. aastal Kurt Waldheimi asemel ÜRO peasekretäriks. Enne 1963. aasta 24. veebruari otsustatakse Moskva protestist hoolimata loobuda ESRV-st ja võetakse riigi nimena taas kasutusele Eesti Vabariik. Marju Lauristinist saab 70ndatel esimene naispeaminister, Käbi Laretei on esimene naispresident, kelle 1982. aastal vahetab välja Lennart Meri. Viimane sõnastab Eesti rahva vaimse uuenemise postulaadid.
Eesti haridussüsteem on Euroopa paremate seas ja kultuur õitseb. Valmib 10-köiteline monograafia: „Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas“. August Gailit ja Karl Ristikivi on tõlgitud kümnetesse keeltesse. Uku Masing on laialt tunnustatud erudiit. Euroopas esitakse Eduard Tubina sümfooniaid, aastakümne lõpus algab Arvo Pärdi rahvusvaheline tähelend. Eesti teater ja filmikunst on kõrgel tasemel. Kaljo Kiisa ja Karasjov-Orgusaare filmid saavad rahvusvahelisi auhindu. Eesti korvpallikoondis võidab Ilmar Kullami juhendamisel kahel korral Euroopa meistrivõistlustel medali, 1971. aastal võidetakse aga finaalis NSVLi meeskonda! See on ju kättemaks, nii juubeldab Eesti rahvas. Eestlasi on 1, 6 miljonit, venelased ja teised rahvused moodustavad rahvastikust ligi 5%.
Järgmistel aastakümnetel ei jää Eesti puutumata majandus-ja rahanduskriisidest. Muidu aga kulgeb areng rööbiti Soomega. Eestist kujuneb kõrgtehnoloogiline heaoluriik koos turvalise sotsiaalsüsteemiga. Maardusse asutatakse mobiilsidefirma „Uku“, mille tooted konkureerivad Nokiaga. Naissaarele rajatakse - Tõnis Vindi õhutusel - kõrghoonestusega rahvusvaheline majanduskeskus: “kõrgetasemeline tehnoloogia ja elitaarse kultuuri arhitektooniline väljund kogu Ida- ja Põhja-Euroopale”.
Eestlased reisivad rohkesti ja avastavad maailma. 1995 astub Eesti koos Austria, Rootsi ja Soomega Euroopa Liitu, Leedu järgneb 1997 ja enam-vähem stabiliseerunud Läti 1999. aastal. Kõige elavamad diskussioonid käivad Eestis NATOsse astumise üle, mida idanaaber kõigiti vastustab, ähvardades muuhulgas kaubanduspiirangutega. Läti kui kolmest Bali riigist haavatavaim on aga võtnud kindla NATO suuna ning lõpuks liitub Eesti 1999. aastal riikidega, kes astuvad allianssi.
Eesti Vabariigi 85. aastapäeva tähistamise aegu on enamik rahvast küllaltki rahul. Press ei julge enam presidendi vastuvõtul osalenud daamide kleite arvustada. Naisi on parlamendis ühe võrra rohkem kui mehi. Valitsusesse kuulub üks mustanahaline ja kaks geid. Immigrantidest on arvukamad hiinlaste, vietnamlaste, kurdide ja kaukaaslaste kogukonnad.
Masu küll räsis Eestit, kuid mitte nii väga. Tegutseb tõhus skandinaavialik kodanikuühiskond ja ametiühingud on tugevalt organiseerunud. Natuke teeb küll muret, et heaoluühiskond ei puugi igavesti kesta. Kuigi töötus on kasvanud, võimaldab töötuhüvitis normaalselt ära elada - ainult reisida saab veidi vähem.
Isegi igavaks on elu läinud, kuid sellegagi harjub ära. Parem kui elukorralduses midagi ei muutuks. Vaid vanemad inimesed meenutavad vahel sõjakoledusi ja tänavad Jumalat, et Eesti pääses peaaegu puhtalt edasistest kannatustest. Ei julge mõeldagi, milline oleks olnud Eesti saatus okupeerituna...
Lõpetuseks: kes siis selles Nõukogude okupatsioonist kõrvale jäänud riigis elutsevad? Eks need ole pisut teistsugused inimesed kui praegu, kuna paljusid täna elavaid ei ole lihtsalt olemas. Ühiskonnas annavad tooni mitmete tuntud sugupuude järeltulijad, kelle vanemad ja vanavanemad oleks okupatsiooni korral küüditatud või Läände põgenenud. Selles mõttes on tegu klassiühiskonnaga. Tänapäevastest on esindatud Krossid ja Tarandid, kelle poegadele kuuluvad kaalukad ametikohad. Arnold Rüütel on Saaremaal pensionil. Näiteks pole aga Savisaart, (tema ema ei sattunud 1950. aastal Harku vanglasse), pole ka Ansipit ega Laari. Ei paista ka Ilvest. Ei ole mindki. Või on minu asemel keegi teine.
