Priit Hõbemägi: Tuliste debattide aeg ehk mida kaugem vastane, seda julgem kriitik
Jälgides neid pidevalt sündivaid ja mõne aja pärast kustuvaid tuliseid debatte, paistab silma, et peaaegu alati on osapooled teineteise mõistmist välistavatel positsioonidel. Kompromissettepanek, mõistuse hääl, osapoolte lähendamine on pigem erand kui reegel.
Üks põhjus võib olla selles, et meedia iseenesest on konfliktisõbralik. Konflikt, nagu öeldakse, “müüb”. Konfliktsus kui lugejahuvi tõstev kriteerium sisaldus juba klassikalistes uudisväärtustes, tähtsama, kuid siiski mitte peamisena.
Täna on olukord muutunud. Koos online-ajakirjanduse tulekuga on klassikalised uudisväärtused nagu täpsus, usaldusväärsus, allikate kontrollitavus, neutraalsus ja muu tagaplaanile nihkunud ning esiplaanile on tõusnud hoopis veebiajakirjandusele omased väärtused, eeskätt konfliktsus.
Miks see on omane nimelt veebiajakirjandusele? Sel lihtsal põhjusel, et veebis on võimalik iga hetk mõõta, kui palju lugejaid on sellel või teisel artiklil olnud, seetõttu pannaksegi rõhku eeskätt sellele, mis kohe lugeja tähelepanu tõmbab.
See, et asjad veebis nii on, näitab kõigest seda, millised võivad olla tehnoloogia mõjud ajakirjanduslikule sisule. Kui keegi leiutaks samasuguse tehnoloogia paberajalehe loetavuse uurimiseks, siis käituksid ka paberajalehe toimetajad samamoodi. Aga kuna veebi ja paberlehe uudiseid kirjutavad tavaliselt ikka ühed ja samad inimesed, siis imbuvad veebile omased muudatused nagunii ka paberlehtedesse – ikka suurema konfliktsuse, prominentsuse ja muude sääraste kriteeriumite poole.
Soov erinevaid osapooli teineteise vastu välja mängida on seega paljuski ajakirjandustehniline, lähtudes soovist võita rohkem lugejaid. Milline väljaanne seda siis ei sooviks - suurem konflikt, suurem vastuolu, suurem vaatemäng!
Probleemis edasi kaevata on juba keerulisem. Kuna avaliku arutelu platvormiks (foorumiks) on paratamatult meedia oma erinevates vormides, blogidest portaalide, ajalehtede, raadio ja televisioonini, siis on raske täpselt aru saada, kas konfliktsuse konstrueerimine on omane toimetajatele või on see arvajate endi (autorite, ajakirjanike, arvamusliidrite) oma. Kusagilt mäletan teooriat, et mida enam kasvab diskussioonist osavõtjate hulk, seda enam lihtsustub vastasseis, muutudes lõpuks must-valgeks ning samamoodi muutub valdavaks ka vastandlikel seisukohtadel olevate inimeste hulk võrreldes kompromissitahtelistega.
Samal ajal ei ole meid ümbritsev maailm ja meie suhted kaasteelistega hoopiski mitte mustvalged: kõik või mitte midagi on erakordselt vilets strateegia inimelu elamiseks ja probleemide lahendamiseks. Ikka on nii, et pole ei nii ega naa, vaid kuidagi kolmandat moodi. Iga jumala päev teeme kompromisse ega saa oma tahtmist pea kunagi ühekorraga, vaid osakaupa. Ja kui saame oma tahtmise, siis mitte nii nagu unistasime, vaid kuidagi teistmoodi. Ja see on omane pea kõikidele inimestele.
Kuid millegipärast käitutakse avalikus diskussioonis osaledes hoopis teistmoodi kui näiteks tööalast või kodust konflikti lahendades. Mida kaugem vastane, seda julgem kriitik. (Äsja märkis kolumnist Ahto Lobjakas ühes kirjatükis, et president Ilves on Twitteris küll väga julge kritiseerima Venemaa juhtkonda, kuid samasugust otseütlemist me ei kuule temalt näiteks Eesti erakondade käitumise osas.)
Aga konfrontatiivne kisa-kära ei vii kuhugi välja. Kompromisse ei sünni. See paistab iseloomulikuna pea kõigile meie suurtele kodumaistele vaidlustele. Ja suure tõenäosusega ei muutu ka diskussioonis osalejate või nende taha seisvate gruppide seisukohad. Milleks siis kõik see ajaraisk ja närvide kulutamine?
Kevadise optimismiga soovitan nii arvajatel kui toimetajatel edaspidi keskendada oma pingutused ühisosa loomisele ja mõistmisele, arutelu edasiviimisele, mitte koha peal tammumisele. Sellest läheks Eesti kindlasti paremaks ja energia ei kuluks tühja.
Ilusaid kevadpühi kõigile!
