Põhja-Korea salatsemine viitab edusammudele tuumarelvatehnoloogias

USA ametnike ja sõltumatute ekspertide sõnul on Põhja-Korea astunud ebatavalisi samme veebruaris katsetatud tuumapommi üksikasjade varjamiseks, mis sunnib kahtlustama, et sealsed teadlased on pommis kasutusele võtnud kõrge rikastusastmega uraani.

Vähemalt kaks teineteisest sõltumatut analüüsi 12. veebruari tuumakatsetuse kohta kinnitavad, et sellest sattus atmosfääri märkimisväärselt vähe radioaktiivseid jälgi, vahendab ajaleht Washington Post.

USA võimud oskasid katsetust oodata ja jälgisid seda tähelepanelikult, et saada teada pommi koostis. Põhja-Korea varasemad kaks tuumapommi, mida on katsetatud, olid ameeriklaste hinnangul valmistatud 1990. aastatel toodetud lõhustuvast materjalist eraldatud plutooniumist.

Uraanil põhineva pommi edukas katsetus kinnitaks, et Pyonyang on saavutanud tuumarelvade alal teise taseme ja suudab kasutada loodusliku uraani külluslikku varu. Kõrgelt rikastatud uraanil põhinev seadeldis tekitab aga veelgi suuremat muret Põhja-Korea ja Iraani koostöö pärast.

Tuumarelva valmistamiseks on kaks teed. 1945. aastal Hiroshimale visatud pommi tuum oli kõrgelt rikastatud uraan. Kolm päeva hiljem Nagasakile visatud pommis kasutati aga plutooniumi. Põhja-Koreal on juba ammu olnud plutooniumi, kuid uraani rikastamine on olnud viimase aja areng. Iraan on aga keskendunud uraani rikastamisele, väidetavalt küll mitte sõjalistel eesmärkidel.

Kuigi Põhja-Korea ja Iraan on teinud koostööd raketitehnoloogia vallas, ei ole USA ametnike sõnul otseseid tõendeid tuumatehnoloogiaalasest koostööst.

„Me oleme selle pärast mures, aga me pole seda näinud,“ ütles president Barack Obama administratsiooni endine kõrge ametnik, kes nagu teisedki tsiteeritud eelistas jääda anonüümseks. „Nad teevad koostööd paljudel aladel, eriti rakettide osas. Miks pole see seni laienenud tuumaprogrammile, on ausalt öeldes mõistatus.“

USA ja teiste riikide luureteenistused võtsid Põhja-Korea tulevase tuumakatsetuse tõttu eriti hoolika jälgimise alla. Vaatamata sellele tunnistasid USA analüütikud, et ei suutnud koguda piisavalt füüsilisi tõendeid Põhja-Korea pommis kasutatud lõhustuva materjali kohta.

Katsetusele järgnenud päevadel ei suutnud USA ja Lõuna-Korea sensorid 120-s piiril asuvas seirejaamas ja plahvatusest allatuult avastada jälgegi tavalistest radioaktiivsetest gaasidest. Jaapani lennuk tuvastas lühiajaliselt radioaktiivse elemendi ksenoon-133 esinemise kasvu, kuid seda ei peeta lõplikuks tõendiks. Ksenoon-133 eraldub tuumakatsetuste ajal, kuid seda eraldub ka tuumaelektrijaamadest.

Füüsiliste andmete puudumine võib viidata Põhja-Korea tahtlikule katsele varjata paljastavate gaaside vabanemist, ilmselt mattes katsetuskambri sügavamale maa alla ja võttes tarvitusele täiendavaid meetmeid igasuguste radioaktiivsete lekete vältimiseks, teatavad USA analüütikud.

„Informatsiooni on väga vähe, mis viitab sellele, et põhjakorealased teevad selle varjamiseks head tööd,“ ütles üks ametnik.

Teise analüütiku sõnul võib Põhja-Korea karta ka oma põhilise liitlase Hiina reaktsiooni juhul, kui kiirgus ületab piiri ja tekitab Hiina elanikes paanikat.

Ametnike ja analüütikute sõnul ei jätnud 2009. aasta tuumakatsetus samuti tuvastatavaid jälgi. Mõned eksperdid tõid esile, et tuumaplahvatuse jälgede leidmine on sageli õnneasi, sest see sõltub katsetuspaiga õhuvooludest ja geoloogilistest eripäradest. Siiski poleks sugugi üllatav, kui Põhja-Korea võtaks tarvitusele spetsiaalsed meetmed takistamaks võõrastel oma tuumavõimekuse kohta tähelepanekute tegemist.

„Iga riik, mis korraldab tuumakatsetuse, näeb tõsiselt vaeva selle varjamisega,“ ütles üks anonüümsetest ametnikest.

USA luureagentuurid saatsid piirkonda erilennuki, lootes koguda plahvatusest vähemalt kahte radioaktiivset isotoopi. Isotoopide koguste võrdlemine võib aidata kindlaks teha pommis kasutatud materjali.

Seismoloogilised andmed kinnitasid, et plahvatus toimus mäe all Põhja-Korea ja Hiina piiri lähedal. Selle võimsus oli enam-vähem samasugune nagu Hiroshimale visatud pommil. USA luureagentuurid nimetasid 12. veebruari sündmust „tõenäoliseks tuumakatsetuseks“.

Põhja-Korea riiklikud uudistekanalid teatasid, et riik on katsetuse tulemusena tuumaarsenali mitemekesistanud. See suurendas muret, et Põhja-Korea on välja töötanud pommi, milles kasutatakse riigi rikkalikke uraanivarusid. Plutooniumi on Põhja-Koreal vaid käputäie pommide valmistamiseks. USA ekspertide sõnul töötab aga Põhja-Koreas vähemalt üks uraani rikastamise tehas, mida seda külastanud nimetavad suureks, hästi välja arendatuks ja täielikult tegutsevaks.

USA-d pani muretsema juba Iraani ja Põhja-Korea vaheline tehnilise ja teadusliku koostöö leping. Paktile kirjutati alla septembris Teheranis. Tseremoonial osalesid Iraani president Mahmoud Ahmadinejad ja tuumaenergiaprogrammi juht Fereydoun Abbasi.

Põhja-Koread esindas riigi tähtsuselt teine mees Kim Yong-nam. Kümme aastat varem andis Kim oma allkirja samasugusele lepingule Süüriaga, mille järel ehitati Süüria linna Deir al-Zouri lähedale salajane plutooniumi tootmiseks mõeldud reaktor. Peaaegu valmis reaktori hävitasid 2007. aastal Iisraeli sõjalennukid.

Kuigi Iraan ja Põhja-Korea on ka varem tehnilisi lepinguid sõlminud, peeti septembris allakirjutatut eriti murettekitavaks, sest see puudutas ilmselt tuumakoostööd.

Põhja-Korea ja Iraan on varem teineteist abistanud rakettide väljaarendamisel, jagades nende osi ja informatsiooni ning võibolla isegi korraldades teineteise eest katsetusi, kui üks või teine pool on sattunud rahvusvahelise surve alla, teatas USA energiaministeeriumi endine ametnik Leonard Spector, kes on Iraani ja Põhja-Korea tehnilisi sidemeid uurinud.

Lisaks sellele on mõlemad riigid ostnud informatsiooni rikastamistehnoloogia kohta mustalt turult Pakistani teadlase A. Q. Khani käest, keda süüdistatakse tuumasaladuste paljastamises välisriikidele. Peaaegu kindlasti on kaks riiki kasu saanud infovahetusest näiteks tsentrifuugide ehituse ja uraanimetallurgia kohta, rääkis Spector, kes on praegu Monterey rahvusvaheliste uuringute instituudi relvade leviku vastase keskuse asedirektor.

Erinevalt raketitehnoloogiast, mille puhul tuleks liigutada füüsilisi osi, on uraani rikastamise alaste teadmiste levitamist raskem avastada, ütles nii Iraani kui ka Põhja-Korea tuumaprogramme uurinud endine ÜRO ametnik Olli Heinonen.

„Need oleksid kohtumised isikute vahel väga väheste materiaalsete tõenditega,“ ütles Heinonen.