Päevakeskuse juhataja: hooldekodude kohta ringlevad hirmutavad jutud
"Töötan erihoolekande klientidega juba aastast 2000 ja tegelen ka tegevusjuhendajate koolitusega. Aaste jooksul olen näinud kõrvalt paljude vanemate kannatusi ja muret kui perre on sündinud puudega laps," rääkis Koppel Delfile.
Tema sõnul ei jäta vanemate aastaid kestev meeleheide puudutamata ka nende endi tervist. "Vähe sellest - pere teised lapsed jäävad unarusse ja kannavad eluaeg neid arme, mida jätab elu, kus fookus on puudega lapsel," tõdes Koppel.
Koppel leiab, et täiskasvanud puudega lapse paigutamine hooldekodusse - kui aeg on käes - oleks kergenduseks kõigile ja seda ka täiskasvanud lapsele.
"Aga vanemad ei julge," ütles Koppel. "Nad on nii ära hirmutatud kõigest sellest, mis ringleb hooldekodude kohta."
Koppel tunnistas, et luges kurbusega Õhtulehe lugu abordibussidest ja vägistamistest hooldekodudes. Mõne nädala eest räägiti Meegomäelt hooldekodust lahkunud Argost, kes leiti hiljem surnuna. Võisiku hooldekodus peksis 19-aastane hoolealune surnuks 45-aastase kaaslase.
Koppel meenutas, et üks hiljutine lugu rääkis sellest,et hooldekodu järjekord on väga pikk. "Rääkimata osa loost on see, et paljud omaksed ei kasuta seda järjekorda kui see nendeni jõuab - hirm on," ütles Koppel.
Päevakeskus pole hooldekodu
Pärnu erivajadustega inimeste rehabilitatsioonikeskus on Pärnu linna päevakeskus ja seal toetatud elamine on suures osas riiklikult rahastatud.
"Meie asutuses on 24 vaimupuudega inimest, kes elavad kodudes oma vanematega. Nad käivad nädalas paar korda meie päevakeskuses," tutvustas Koppel. "Keegi neist ei vaja hooldust. Nad saavad ise liikumise, WC toimingute ja söögi suhupanemisega hakkama."
Toetatud elamisel on viis vaimupuudega inimest. "Ka nemad on toimekad, teevad endale ise süüa, on vabad liikuma nii Pärnu linnas kui mujal ning käivad ka päevakeskuses kaks tundi päevas koristamas," rääkis Koppel.
"Kõiki neid juhendatakse töötajate poolt ja iseseisvalt ei saa nad oma elu planeerimise ja tegemistega mitte kunagi hakkama," nentis Koppel.
"Vaimupuue ei kao ära ega leevene - selline see diagnoos kord on."
Kuid hooldekodu temaatika seostub päevakeskusega siis, kui omaksed surevad või enam ei jaksa. "Siis on nende inimeste järgmine elukoht erihooldekodu," lausus Koppel. "Kliendid, kellel vähegi arusaamist on, teavad seda."
Koppeli sõnul on nad püüdnud kõiki neid, kes nende juurest on läinud hooldekodudesse, koos ka vaatamas käia. "Et see hooldekodu, kuhu lõpuks viisil või teisel jõutakse, ei oleks mingi hirmus koht, vaid oleks reaalne õdus paik, kus sõbrad ees ootamas," põhjendas ta. "Ka meil käib palju külalisi ja oleme avatud kõigile huvilistele ning meie kliendid suhtlevad heal meelel."
Positiivsest kogemusest on vähem juttu
Koppel leiab, et vanemaid, kes on paigutanud oma lähedase erihooldekodusse, võiks sellest avalikult rohkem rääkida, sest vähe on juttu erihooldekodude positiivsest küljest ja praegu kõnelevad meedias ainult need inimesed, kellel endal kogemus puudub või on ainult hirm.
"Küll oleks tore kui keegi lapsevanematest, kes on oma täiskasvanud lapse saatnud erihooldekodusse, julgeks rääkida oma lugu," soovis Koppel. "Pealtnägijas esinenud ema rääkis kenasti neist põhjustest, miks poeg hooldekodusse sattus. Et ta oli kodus agressiivne ja ründas ka vanemaid .... Neid lugusid on päris palju."
Koppeli sõnul saavad neid lugusid rääkida ainult vanemad ise ja see on meie ühiskonnas ikka suur julgustükk.
