Herkel: mis saab Mari-Liis Lillest edasi?
"Mari-Liis Lille esinemine loomeliitude pleenumi meenutusüritusel oli nagu värske kevadine tuulepuhang. Ilma selleta meenutanuks kogu üritus vanainimese juubelit – au ja kuulsust veel jätkub, aga hoogu ja värskust pole enam kusagilt võtta," kirjutab Herkel oma blogis.
"Kuulasin pleenumimeenutamise kõnesid Toompeal oma kabinetis läbi riigikogu translatsioonivõrgu. Kui välja kuulutati Mari-Liis Lill, siis sai uudishimu minust võitu, lülitasin sisse teleri – et kuidas ta seal vanameeste keskel välja näeb ja mida ütleb? Kõne oli nii retooriliselt kui ka näitlejameisterliku esituse poolest priima. Empaatilisus ja teravate probleemide tabamine peale selle. Kogu osaks saanud tunnustus on mu meelest teenitud. Mingis mõttes päästis Lille etteaste nii pleenumi kui seda kajastama tulnud ajakirjanduse," sõnas Herkel.
"Aga mind huvitab see, mis Mari-Liisist ja tema probleemitõstatustest edasi saab. Kas Mari-Liis ja ta mõttekaaslased lepivad sellega, et nende põlvkonda esindab riigikogus peamiselt Priit Toobal? Kas lisaks mõjusale probleemitõstatusele hakkab tulema ka vastuseid lahendamist nõudvatele küsimustele? Näiteks mis probleem selle vene kooliga on? Kas see, et üleminek eestikeelsele gümnaasiumiharidusele on vähemalt kümme aastat hiljaks jäänud? Või hoopis see, et venekeelsed riigigümnaasiumid peaksid jääma? Või see, et riik pole suutnud 35 000 inimesega dialoogi saavutada? Nõnda see ju on, et poliitikas tekitab küsimus tihti uue küsimuse."
Igal juhul oleks kahju, kui Mari-Liis Lille etteaste jääks jätkuta ehk siis lahenduseta piltmõistatuseks, sõnas Herkel. "Igal juhul viis Mari-Liis Lille kõne mind mõttele, et rohkem kui verevaest meenutuspleenumit vajaks ühiskond midagi uut. Kasvõi noorema kultuurirahva kõnekoosolekut. Muidu vaene Rein Veidemann jääbki nostalgitsema, et kus need uued Krossid ja Merid küll on."
