Loone Ots: hull on mõelda, et kümnete tuhandete laste jaoks ongi vaesus normaalne
Loone Otsa väitel tõestas tänane Eesti Päevalehe artikkel Kopli ühiselamu armetutest elutingimustest, et meil on pidevalt tegu teatud probleemsete piirkondadega Eestis ja teatud linnaosadega Tallinnas, kus inimesed on teistest rohkem hädas.
"See näitab, et on tekkinud teatud enklaavid, mille kohta ühiskonna valulävi läheb väga kõrgeks. Samamoodi oleme harjunud, et Afganistanis saab iga päev keegi surma; see ei ole enam mingi uudis ning me libiseme sellest mõttes üle. See, et Põhja-Tallinnas on väga palju vaeseid või et lapsed elavad viletsuses Ida-Virumaal või Narvas, on harjumuspärane uudis. Me kommenteerime ehk korraks artiklit, aga tegelikult peaks võtma kasutusele reaalseid abinõusid, et neid enklaave ei oleks," lausus Ots.
Lastekaitse liidu juhi hinnangul pole sääraste getostuvate piirkondade teke normaalne ning oma osa on siin ka keelebarjääridel. "Rääkides Eestist kui kompaktsest ühiskonnast - kus riigina pole tähtis, mis keelt inimene kõneleb või millised on tema juured -, siis nendes piirkondades on ikkagi rõhuvalt venekeelne elanikkond. See näitab, et venekeelne elanikkond on Eesti muusse ühiskonda vähe lõimitud ning mõjub deformeeruva jäsemena. Kindlasti on siin küsimus ka kõnekeeles ja rahvuses," ütles ta.
Lastekodu pole lahendus
Otsa sõnul on Eesti riik laste õiguste konventsiooni allkirjastamise ning lastekaitseseaduse kehtestamisega võtnud vastutuse inimõiguste tagamise eest.
"Õigus igakülgsele parimale võimalikule arengule, õigus olla turvalises keskkonnas, samuti õigus elada perekonnas tähendab, et laste äravõtmine vaeste vanemate juurest ja nende paigutamine lastekodusse pole mingi lahendus. Põhimõtteliselt on riigi tasand see, mis peab tegema suuri otsuseid nagu raha jaotised nendesamade kitsaskohtade mahendamiseks või likvideerimiseks," selgitas ta.
Heategevuse mõõde ja iseenda omandi teistele jagamine on Otsa meelest Eestis kui luterliku taustaga ühiskonnas puudu: igaüks peaks justkui iseenda eest võitlema ja isad-emad ise oma lapsed toitma.
"Siin artiklis oli konkreetselt juhtum, kus isa ei olnud vahepeal suuteline ennast ise majandama, kuna ta oli haige. Tegelikult on võimalik, et inimesed koonduksid ja hakkaksid aitama oma vaesemaid naabreid. See maandaks mitmesuguseid ühiseid riske nagu kuritegevus, neuroosid või kasvava põlvkonna nihilism, mis tihti tulevad just majanduslike riskidega peredest," märkis ta.
Vaesus ongi normaalne?
Otsa sõnul ei peaks siiski eeldama, et vaesuses üles sirgunud lapsest saab kurjategija, kui ta nüüd kohe abi ei saa ja perekonna elamistingimused ei parane. "Väga halb oleks, kui see laps jääks füüsiliselt nõrgemaks. Nelja-aastane ei saa ainult saiast elatuda. Ta hakkab vajama väga palju arstiabi ning pole näiteks suuteline töötama teistega võrdselt, mispärast kauges perspektiivis jääb riigil saamata tema tulumaks ning vastupidi teised peavad oma maksudest teda toetama," lisas ta.
"Hull on mõelda, et kasvab kümneid tuhandeid lapsi, kelle jaoks vaesus ongi normaalne ja kes ei oska elult paremat tahta. Teine risk on see, et nad on väga manipuleeritavad ning teismeliseikka jõudes on neid võimalik rakendada kas kuritegevuses või prostitutsioonis lihtsalt seepärast, et nad ka sooviksid paremat elu," märkis Ots.
