Pettunud tööotsija: tööandjad ei anna vastust

Minu lugu räägib sellest, kuidas tööotsija peab mõttetult ootama võimalikult tulevaselt tööandjalt vastust. Miks seda ei tehta?

Meedias viimasel ajal räägitakse palju, milline peaks olema nn normaalne tööotsija: kuidas ta oma soovitud töökohale kandideerima peab, kuidas töövestlusel käituma, mida selga panema ning eelkõige, millise mulje endast jätma.

Tööotsijatele jagatakse pidevalt õpetusi, kuid samas neid ka süüdistatakse.

Laidetakse, et tööotsijad kandideerivad töökohtadele valimatult, motivatsioonita või siis luiskavad endale külge ulmelisi oskusi.

Kuid miks ei räägita tööandjate enda käitumisest selles protsessis? Kas tõesti eeldatakse tööotsijapoolselt alandlikkust? Mis aga siis, kui su loomus on teistsugune, kui su vaim nõuab tõde ja selgust eelkõige lähituleviku suhtes? Mida siis tegema peab?

Tööotsinguportaalides võib pidevalt näha ühtede ja samade ettevõtete kuulutusi. Mispärast ei ole need ikka veel endile sobivaid töötajaid leidnud? Miinimumpalgaga pakkumiste puhul saan aru - tööotsijail puudub stiimul sellise ettevõte majanduskasvu nimel rabeleda.

Kuid kui tööpakkumine on näiliselt serveeritud ahvatlevana ja on ka oma nõudmistelt sobiv ning inimene saadab sinna enda CV ja kandideerimiseavalduse. Tihtipeale jääb enamike kandideerimiste edasine käekäik teadmatuks. Inimesele jääb ainult ootamiserõõm, mis jääb vastuseta.

Leian, et kandideerija on ära teeninud tööpakkujalt tagasiside, vahet pole, kas see on siis jaatav või eitav.

Võtame ühendust vaid sobivate kandidaatidega ja muud sellised märkused töökuulutustes on diskrimineerivad nii tööotsijate kui ka teiste tööandjate suhtes. Kui ühelt tööpakkujalt jääb vastus mõistliku aja möödudes tulemata, kandideerib loomulikult tööd otsiv inimene teise või kolmandasse töökohta ja tavaliselt toob selline asjade käik kokku totaalse segaduse.

Vanasõna ütleb, et küsija suu pihta ei lööda. Olen küsinud meili teel tööandjalt vastust ning ikkagi pole seda saanud.

Õnneks on need ajad möödas, mil töökuulutuses ilutses kindel nõudmine „seksapiilne neiu saab tööd kohvikus klienditeenindajana“. Aga vähemalt said tollel ajal selge vastuse, kui seksapiilne sa oled diskrimineerijate jaoks.

Praegusel ajal aga on tööotsija päralt ainult juba eelpool mainitud ootamiserõõm ja seda peetaksegi normaalseks. Lihtsalt kästakse olla rahulik ja kuulekas tööotsija, kelles endas seisnes mingi arusaamatu  viga.

Võib-olla on see ka üks põhjuseid, miks noored hulgaliselt välismaale lähevad?