Heiki Suurkask: Jalgrattaleiutajate riik Eesti
Ideoloogilisus on 20. sajandi igandeid, mis uuel sajandil (postmodernistlikul ajal) peaks olema juba ammu asendunud võimega mitmeid tõdesid tunnistada. Kuid nõukogude võimu all kasvanud põlvkonnad sellist asja ei tunne. Siit ka pidev püüdlus totalitaarse riigikorra taastamiseks Valgevenes, Venemaal, rääkimata Kesk-Aasiast. Ja lokkav nõukanostalgia ka Eestis.
Demokraatia on tuhandeid aastaid vana, Eesti aga leiutab teda nagu jalgratast. 1920. aasta põhiseaduse koostamise ajal olid rahval elementaarsed kodanikuõigused palju selgemini silme ees kui täna. Ja kuigi Rahvakogu kaudu pinnale tulnud uusi ideid tasub uurida, tuleks ennekõike vältida kampaanialikku vaimustust. Tehes ettepanekuid riigielu paremaks korraldamiseks, unustagem alustuseks Lenini teosed ja hakakem lugema inimõiguste ülddeklaratsiooni või kasvõi 1918. aasta iseseisvusmanifesti. Jõuame ehk maa peale tagasi.
Eesti probleemid on teada – esiteks riik on ikka veel vaesem kui naabrid läänes. Kirumine ja hädaldamine on põhjendatud, aga lahendusi otsitakse millegipärast ikka totalitaarsetest ühiskondadest. Rikkuse poolest ülemise 1 protsendi hulka kuuluvate inimeste karistamine maksutõusudega kapitalismivastase võitluse sildi all oleks 21. sajandi maailmas absurdne, aga riikides, kus põlvkondade kaupa on Lenini teoseid loetud, paistab see idee endiselt edasi elavat.
Igasugune karistamise ja represseerimise ideoloogia on pärit riigikorrast, mida Eesti küll tagasi ei vaja. Kas me oleme ikka aru saanud, et riik, see oleme meie ise, täpsemini meie makstud maksud? Või arvame, et riik on Partei ja meie elame kommunismis, „pursuid“ peavad meid aga ülal pidama? Raha ju ei kasva puu otsas. Palju pappi ja ruttu ettepanekud ei kehti. Jõukust peame ikka kõik koos kasvatama.
Teiseks, riigis on kujunenud poliitiline stagnatsioon, mis väljendub nelja partei ja kahe meediakontserni süsteemis. Uued ideed ei pääse mõjule, patiseis muudab ka otsuste langetamise võimatuks. Mõne Rahvakogus esitatud ettepaneku eesmärgiks on teha uute ja väiksemate jõudude esiletõusu lihtsamaks, aga mingit parteilisuse vastast revolutsiooni me riik küll üle ei elaks. Parteiline organiseerumine on osa inimõigustest, Eestis on ta aga muudetud institutsiooniks.
Aga vaadates rahvakogujate ideid edasi, tekib paratamatult küsimus, kas meil ikka on vaja reguleerida kodanike (näituseks ametnike) kuulumist parteidesse?See ju piirab sõna- ja meelsusvabadust. Teisisõnu - ideed erakondliku kaardi muutmiseks (ütleme otse – piiramiseks) on ikka veel pärit range kontrolli ja karistamise, mitte vaba algatusega ühiskondadest. Erakond peaks olema kanal, mitte kohustus.
Mis puutub rahulolematusesse poliitika või valitsevate erakondadega, siis „Rahvas“ ei ole „Võimuga“ konfliktis, sest rahvas on andnud võimule neljaks aastaks mandaadi. Rahvas on valinud riigikogusse neli parteid. Sotsid pole ju rohkem „rahvas“ kui reformierakondlased. Või hakkame jälle „rahvavaenlastelt“ elik parempoolsetelt kodanikuõigusi ära võtma, nagu tehti Lenini Venemaal 1918. aastal? Igikestva Reformierakonna võimuga samavõrra ohtlik oleks ju „parempoolsuse kui klassi likvideerimine,“ mida üha häälekamalt kuuldub. Teha revolutsiooni vaid selle pärast, et üks partei on kolmeks aastaks opositsiooni kukkunud, oleks juba pisut haige.
On iseenesest mõistetav, et kuna suuremad ideed koondavad suuremat hulka inimesi, on suuremad parteid alati olemas. Peamine, et nad ei asenduks jälle ühe ainsa, totalitaarse Parteiga. Parlamendi suuruse vähendamine (mis oli päevakorras juba 30ndatel?) muudaks uute parteide esiletuleku veelgi võimatumaks. Madalam valimiskünnis aitaks suurte parteide kõrvale heal juhul mõne üksiküritaja. Aga ennekõike on vaja hakkajaid kodanikke, kes üldse julgeks uusi parteisid luua.
Või oleks lahendus „apoliitiline valitsus?“ See idee on pärit absoluutse monarhia ajastust ja parlamentarismiga pole sel küll miskit pistmist. Ametnikevalitsus oleks ehk iseenda arvates kompetentne, aga tal puuduks rahva mandaat. Ja veel, mis asi on rahvakogus välja pakutud „ametnike depolitiseerimine“ – kas neile organiseerumisvabadus enam ei kehti? Alustaks ikka võimude lahususe teooriast, siis jõuame ehk lõpuks ka tegeliku demokraatiani!
Korrates Eesti põhiseaduste isa Jüri Uluotsa küsimust 1931. aastast – oleks vaja esmalt selgeks teha, kas me ikka tahame parlamentaarse korra jätkumist. Alternatiive oli tema ajal kaks – Moskva stiilis terroristlik diktatuur või Berliini stiilis terroristlik diktatuur. Leiti ka kolmas - korporatiivne ühiskond, aga ega seegi ju paremini toiminud. Paraku tundub, et Valgevene on ka praegu osa Eesti jaoks eeskuju.
Demokraatiale pole tänaseni tõhusaid alternatiive leitud. Kõikidele kitsendajatele ja muidu nostalgikutele tuletaks aga veel korra meelde, et demokraatlik lääs pole mitte vaenlane, nagu nõukogude inimesed on kasvatatud arvama, vaid ennekõike jõukam ja edukam ühiskonnakord. Ja tahtes vähemasti rahakoti poolest Läände kuuluda, vaadakem ka riigielu korraldades ikka sinna poole. Selle asemel, et sõrmega 1933. aasta vapside põhiseaduse muutmise paberites järge ajada või 1895. aasta Lenini maailma ehitada.
