Jaanus Piirsalu: Kui kaua Putin Medvedevit kannatab?

Kuu aja pärast saab aasta täis Vladimir Putini taasasumisest Venemaa presidendiks. Samal ajal möödub ka aasta eelmise Venemaa presidendi Dmitri Medvedevi uusasumisest peaministriks. Kui Putini lähitulevikus ei kahtle keegi (kui ainult tervis vastu peaks!), siis Medvedevi tulevik pole sugugi nii pilvitu.

Ühe teooria järgi on Putin ja Medvedev kokku leppinud, et Medvedev jääb veel aastateks peaministriks - ehk koguni järgmiste presidendivalimisteni 2018. aastal. Selle teooria järgi on see osa nendevahelisest kokkuleppest, mis sõlmiti 2011. aasta sügisel ja millega Putin naasis peaministriametist Kremlisse.

See teooria eeldaks, et Putin ja Medvedev on võrdsed partnerid, mida nad kindlasti ei ole. Ei ole eriti tõenäoline, et Medvedevil on taskus Putini blankoveksel peaministriametile kuueks aastaks.

Seetõttu, mida aeg edasi, seda rohkem levib Moskva ekspertide ja muidu insaiderite seas arvamus, et varsti on Medvedevil minek. Küsimus pole kas, vaid millal.

Mis saab Medvedevile saatuslikuks?

Tuntud majandusekspert Mihhail Deljagin ennustas juba eelmise aasta lõpus, et tänavu kevadeks on Medvedev ametist prii. Mõjuka Kommersandi poliitikaajakirjanikud arvasid veebruaris (pärast seda, kui Putin kinnitas Medvedevi esitatud valitsuse arengusuunad 2018. aastani), et vähemalt selle sügiseni peab Medvedev vastu. Moskva tuntud poliittehnoloogidest on viimastel kuudel Medvedevi tagasiastumise võimalikkusele viidanud Jevgeni Mintšenko ja Stanislav Belkovski.

Viiteid ja põhjusi Medvedevi tagasiastumiseks koguneb iga kuuga järjest rohkem ja nö psühholoogiline foon selleks on juba tükimat aega olemas.

Medvedev on viimaste kuudega selgelt kaotanud oma mõjukust. Üha suurem osa poliitilisest eliidist pole temaga rahul. Medvedeviga seotud ärirühmitused, eriti Põhja-Kaukaasia päritolu, on selge rünnaku all. (Nii on Sotši olümpiaehituselt minema aetud vennad Bilalovid ja seoses Suure Teatri ülikalli rekonstrueerimisega oodatakse korruptsiooniasju vendade Magomedovite vastu.)

Putinil võib vaja minna „piksevarrast“. Venemaa majanduskasv on viimastel kuudel oluliselt aeglustunud, aga selle eest vastutab Venemaa traditsiooniliselt saba ja sarvedega peaminister. Kasvab sotsiaalne rahuolematus eelkõige kommunaalkulude kiire tõusu tõttu.

Putini lähikonnas on selgelt kasvanud jõuametkondade esindajate (siloviki) mõju, aga nemad ei salli liberaalsete vaadetega Medvedevit.

Väga oluline mõju valitsusele võib olla Kremli alustatud Venemaa poliitilise eliidi uuendamise protsessil, mille ühe osana näevad paljud eksperdid ka valitsusremonti veel sel aastal. Palju võib oleneda sellest, mis plaanid on Kremlil populaarsust kaotava võimuparteiga Ühtne Venemaa, mille formaalne esimees on Medvedev.

Putin otsustab

Loetelu võib jätkata, aga sellel pole väga mõtet, sest lõppkokkuvõttes loeb ikka ainult Putini arvamus. Tema loogika on aga tihti teistsugune kui tavaline poliitiline loogika. Nii võib ta Medvedevit peaministriametis edasi hoida lihtsalt ka sel põhjusel, et tasakaalustada nii kuidagigi „silovikkide“ taas kasvavat mõju. Valitsusremonti võib Putin teha ka nii, et jätab Medvedevi ametisse, aga määrab tema asetäitjateks mõjukad omamehed, kellest saavad peaministri „ülevaatajad“. (Praegused asepeaministrid ei hiilga just oma mõjukusega, välja arvatud Igor Šuvalov.)

Õigus võib olla nendel Moskva ekspertidel, kes on väitnud, et mida kiiremini Medvedev saab aru, et tema optimaalne roll Venemaa võimutipus püsimiseks on „tehnilise peaministri“ roll (nagu Mihhail Fradkov 2004-2007 ja Viktor Zubkov 2007-2008) ilma igasuguste ambitsioonideta ja maksimaalse lojaalsusega Putinile, seda suurem on tema šanss jääda valitsusjuhiks 2018. aastani.

Sel juhul saaks temast kõige kauem ametis olnud peaminister kaasaegsel Venemaal. (Seni on rekord Viktor Tšernomõrdini käes peaaegu 5,5 aastaga 1990-ndatel.) Igatahes on selgelt näha, kuidas Medvedevi nö isiklik poliitiline agenda on järsult vähenenud, seda pole meedias enam peaaegu üldse märgata.

Kui juba räägitakse peaministri väljavahetamisest, siis räägitakse muidugi ka nimedest. Keda Moskva teadmamehed pakuvad Medvedevi asemele? Hetkel tundub kõige suurem favoriit Moskva linnapea Sergei Sobjanin. Ta on Putini vana usaldusisik juba 2000-ndate teisest poolest ning ennast igati tõestanud.

Aga selline „favoriidikoorem“ avalikkuse ees ei tähenda midagi, sest Putin on näidanud, et just peaministritega armastab ta üllatada. Pealegi oleneb kõik sellest, millist tüüpi valitsusjuhti on Putinile Medvedevi väljavahetamise hetkel vaja.

Sobjaninist räägitakse kui järeltulija-tüüpi peaministrist. Järelikult oleks teda peaministriks panna esialgu nagu veidi vara. Pealegi tahab Putin ilmselt näha, kuidas saab Sobjanin hakkama järgmisel sügisel Moskva linnapea valimistega.

Järeltulija, „puhastaja“ või tehnokraat?

Veebruaris avaldas tuntud poliittehnoloog Mintšenko ettekande Venemaa poliitilise elu hetkeseisust ning seal tõi ta välja kuut tüüpi peaministrikandidaate:
a) tehnokraadist peaminister nagu Dmitri Kozak (asepeaminister, kes vastutab Sotši olümpiaehituse eest), Aleksandr Hloponin (asepeaminister ja presidendi eriesindaja Põhja-Kaukaasias) või Aleksandr Žukov (riigiduuma aseesimees ja Venemaa olümpiakomitee juht).
b) Konservatiivist peaminister nagu Sergei Ivanov (presidendi administratsiooni ülem) või Sergei Tšemezov (suurima riigikorporatsiooni Rostehnoloogia juht).
c) Sotsiaalvaldkonnale suunatud peaminister nagu Valentina Matvijenko (parlamendi ülemkoja esinaine).
d) Liberaalsest reformaatorist peaminister nagu Aleksei Kudrin (endine rahandusminister) või Mihhail Prohhorov (suurärimehest poliitik).
e) Peaminister-„puhastaja“ nagu Sergei Šoigu. („Puhastaja“ selles mõttes, et eesmärgiks oleks võimult tõrjuda see osa vanast poliitilisest eliidist, kelle ees Putinil on kohustusi ja kellega president ei taha „käsi määrida“.)
f) Peaminister-järeltulija nagu Sobjanin või Šoigu.

Peaaegu ainuke inimene nimekirjast, kes Läänele meeldib, on endine rahandusminister ja liberaal Kudrin. Tema võib olla Putini jaoks ideaalne peaministrikandidaat olukorras, kus praegune valitsus on majanduse täiesti tuksi keeranud ja/või on vaja näidata Läänele (kas või majanduslikel põhjustel), et Kreml soovib taas nendega head läbisaamist.

Kudrinit teatakse kui Putini usaldusisikut isegi peale seda, kui teda nähti aasta tagasi Kremli-vastastel meeleavaldustel. Teda peetakse omalaadseks sidemeheks Putini ja Lääne eliidi vahel.

Kui Putin järgib oma senist mustrit peaministrite vahetamisel, siis on järgmine peaminister muidugi üllatusvalik ning see juhtub üllataval hetkel. Või siis üllatab Putin sellega, et midagi ei juhtugi.

Võib tunduda, et peaminister pole Venemaa praeguses poliitilises süsteemis üldse nii oluline isik. Aga ei maksa unustada, et kui Putiniga peaks midagi juhtuma ja ta pole võimeline enam presidendikohuseid täitma, siis põhiseaduse järgi asub automaatselt tema kohale just peaminister.