“Päev enne, kui president toob riigikogu suurde saali Rahvakogu arvamuse, koguneb Toompea lossi keldrikorrusel põhiseaduskomisjon, et erakondade toetusraha summat veel tõsta kuni 5,6 miljoni euroni järgmisel aastal. Ja ma võin mürki võtta, et seda toetavad nii punased, kui rohelised, samamoodi nagu Rahvakogu seminaride käigus nad suutsid ühehäälselt blokeerida riigieelarvest erakondade rahastamise vähendamise ettepaneku esitamise Rahvakogu lõpphääletusele”, tõi näite Krištafovitš.

Krištafovitši hinnangul sunniks erakondade toetuse vähendamine riigieelarvest erakondi enam panustama liikmete kaasamisele ning pakkuma otsedemokraatia mudeleid otsuste tegemisel. See annab võimaluse erakondadel julgelt ning häbita korjata liikmemakse. Liikmel pole sellises olukorras ka probleemi makse tasuda.

"Kui olukord ei parane, tuleb hakata muutma olemasolevate erakondade läbipaistvust ja kaasamise mehhanisme seestpoolt. Või kui see päris lootusetu tundub, asutama euroopaliku sisemise kultuuriga uusi poliitilisi ühendusi ning paluma rahvalt valimistel mandaati sellise platvormi realiseerimiseks. Muul viisil tegutsedes on üsna tõenäoline, et kodanike tahtest sõidetakse lihtsalt üle," leiab Krištafovitš.

Krištafovitš ei pea usutavaks rahvaalgatuse seadustamise meetodit kui rahva kaasamise meetodina. Pigem on peitub siisn tema hinnangul oht, et rahvaalgatus muutub manipulatsiooni objektiks.

“Rahvahääletuste süsteemi lihtsustamise tagajärgi näeme praegu Lätis, kus üks riiki vihkav bolševik suudab keskmiselt kord aastas anda sisse vajaliku allkirjade arvuga eelnõusid – kehtestamaks vene keel riigikeeleks või seadustada kodakondsuse nullvarianti. See naeruvääristab kogu rahvahääletuse mõtet ja pumpab maksumaksjate taskust miljoneid. Seevastu meie koduturul popimad e-kaasamise meetodid, nagu “Täna otsustan mina”, osalusveeb või muud sarnased projektid on oma ülebürokratiseerituse, andmete lünklikkuse ja uuendamise järjepidamatuse tõttu, kasutajale täiesti tarbetud”, on Krištafovitš veendunud.