Margaret Thatcher oli 20. sajandi üks mõjukamaid poliitikategelasi

Esmaspäeval rabanduse tagajärjel surnud Suurbritannia endine peaminister Margaret Thatcher oli 20. sajandi üks mõjukamaid poliitikategelasi.

Thatcheri pärandil on sügav mõju tema järglaste poliitikale, nii konservatiividele kui ka leiboristidele, ning tema radikaalne ja mõnikord vastuoluline lähenemine andis näo kogu tema 11-aastasele valitsemisperioodile Downing Streeti majas number 10, vahendab BBC News.

Margaret Hilda Thatcher sündis 1925. aasta 13. oktoobril Lincolnshire'is Granthamis vürtspoodnik Alfred Robertsi ja viimase naise Beatrice'i perekonda.

Metodisti jutlustajast ja kohaliku omavalitsuse tegelasest isal oli tohutu mõju tütre elule ja poliitilistele vaadetele, mille ta omaks võttis.

„Loomulikult võlgnen ma peaaegu kõik oma enda isale. Tõepoolest,“ ütles Thatcher hiljem. „Ta kasvatas mu üles uskuma kõigisse neisse asjadesse, millesse ma usun.“

Thatcher õppis loodusteadusi Oxfordi Somerville'i kolledžis ning temast sai Oxfordi ülikooli konservatiivse assotsiatsiooni kolmas naissoost president.

Pärast ülikooli lõpetamist kolis Thatcher Colchesteri, kus töötas plastmassi tootvas ettevõttes ja hakkas tegutsema konservatiivse partei kohalikus organisatsioonis.

1950. ja 1951. aasta üldvalimistel kandideeris ta Kenti krahvkonnast Dartfordist parlamenti, kuid ei osutunud valituks. Siiski sai ta leiboristidest enamusega valimisringkonnas märkimisväärselt hääli ja pälvis noorima konservatiivide kandidaadina palju meedia tähelepanu.

1951. aastal abiellus Thatcher lahustatud ärimehe Denis Thatcheriga ja hakkas õppima advokatuurieksamiteks. 1953. aastal sai Thatcherist advokaat ning samal aastal sündisid kaksikud Mark ja Carol.

1955. aastal püüdis Thatcher edutult konservatiivide kandidaadiks saada, kuid 1959. aastal valiti ta juba Finchleyst parlamendi liikmeks.

Kahe aastaga sai Thatcherist madalama taseme minister ja pärast konservatiivide valimiskaotust 1964. aastal varivalitsuse minister.

Kui Sir Alec Douglas-Home konservatiivide juhi kohalt tagasi astus, hääletas Thatcher 1965. aasta esimehe valimistel Ted Heathi poolt ning sai vastutasuks eluaseme- ja maapoliitika kõneisikuks.

Kui Heath sai 1970. aastal peaministriks, edutati Thatcher haridusministriks, kelle ülesanne oli läbi viia kulukärped.

Ühe kärpe tulemusena ei saanud 7-11-aastased lapsed enam koolis tasuta piima, mis kutsus esile vihased rünnakud leiboristide poolt ja meediakampaania, milles nimetati teda „Margaret Thatcher, milk snatcher“ („Margaret Thatcher, piimavaras“).

Thatcher ise oli olnud valitsuses tasuta piima äravõtmise vastu. „Ma sain väärtusliku õppetunni. Ma kutsusin esile maksimaalse poliitilise vihkamise minimaalse poliitilise kasuga,“ kirjutas Thatcher hiljem.

Loomulikult räägiti Thatcheri kui ühe vähese naise kohta kõrges poliitikas võimalusest, et temast saab kunagi peaminister. Samasugused meediaspekulatsioonid ümbritsesid leiborist Shirley Williamsit.

Thatcher lükkas selle mõtte avalikkuse ees kõrvale. Teleintervjuus ütles ta, et ei usu, et tema eluajal saaks Suurbritannia naispeaministri.

Heathi valitsus ei püsinud kuigi kaua. 1973. aasta naftakriisi ajal tuli kehtestada kolmepäevane töönädal ja toimus kaevurite streik. Valitsus kukkus lõpuks 1974. aasta veebruaris.

Thatcherist sai varivalitsuse keskkonnaminister, kuid teda pahandas Heathi kannapööre konservatiivse majanduspoliitika suhtes, mistõttu kandideeris ta 1975. aastal konservatiivide esimehe valimisel Heathi vastu.

Kui Thatcher läks Heathi kontorisse viimasele oma otsusest teatama, ei vaevunud Heath talle isegi otsa vaatama. „Sa kaotad,“ ütles Heath. „Head päeva.“

Kõigi üllatuseks võitis Thatcher valimiste esimeses voorus Heathi, sundides viimase tagasi astuma, ja teises voorus võitis Thatcher Willie Whitelaw'd ning sai esimeseks naiseks, kes on juhtinud suurt Briti erakonda.

1976. aasta kõnes kritiseeris Thatcher Nõukogude Liidu repressiivpoliitikat, mille järel nimetas üks Vene ajaleht teda raudseks leediks. Thatcherile see tiitel meeldis.

Võttes enesele koduperenaisest poliitiku kuvandi, kes teadis, mida inflatsioon tähendab tavalistele perekondadele, esitas ta väljakutse ametiühingute võimule, kelle pidev streigiliikumine kulmineerus „rahulolematuse talvega“ 1979. aastal.

Leiboristist peaminister Jim Callaghan kaotas 1979. aasta 28. märtsil usaldushääletuse ja sellele järgnenud valimised võitsid konservatiivid.

Peaministrina oli Thatcheri eesmärk riigi rahanduse korrastamine riigi rolli vähendamise ja vabaturumajanduse toetamise abil.

Inflatsiooni ohjaldamine oli samuti kesksel kohal ning varsti esitas Thatcher radikaalse maksu- ja kulukärbetega eelarve.

Esitati seaduseelnõud ametiühingute ohjeldamiseks, riikliku tööstuse erastamiseks ning kohalikele omavalitsustele kuuluvate korterite omanikel elamispinna erastamise lubamiseks.

Miljonid inimesed, kellel polnud varem majanduselus mingit osa, võisid nüüd saada majaomanikeks ning osta endiste riigiettevõtete aktsiaid.

Uus rahanduspoliitika muutis Londoni City üheks tähtsamaks ja edukamaks finantskeskuseks maailmas.

Vanas stiilis tootmine, mille kohta kurdeti, et see tekitab tööstuslikku prügimäge, pandi kinni, et ehitada üles uus konkurentsivõimeline Suurbritannia. Töötuid tekkis üle kolme miljoni.

1981. aasta lõpuks oli Thatcheri toetus langenud 25 protsendini, mis oli madalaim toetus peaministrile läbi aegade.

1982. aasta alguses hakkas majanduslik olukord paranema ja koos sellega ka peaministri maine rahva hulgas.

Kõige paremini mõjus aga Thatcheri populaarsusele 1982. aasta aprill, kui ta astus otsustavalt vastu Falklandi saarte hõivamisele Argentina poolt.

Peaminister saatis viivitamatult Lõuna-Atlandile mereväeüksused ning 14. juunil andsid Argentina väed alla ja saared võeti tagasi.

Võit Falklandi saartel ja segadus leiboristide hulgas, keda juhtis Michael Foot, kindlustasid konservatiividele 1983. aasta valimistel suure võidu.

Järgmisel kevadel kuulutas kaevandustööliste ametiühing välja üleriikliku streigi. Thatcher ei löönud aga kõikuma. Valitsus oli kogunud elektrijaamade juurde märkimisväärse söevaru.

Meeleavaldajate ja politsei vahel toimusid vägivaldsed kokkupõrked, kuid streik lõppes märtsis. Paljud kaevurite kogukonnad ei saanud sellest enam kunagi üle ja kõik see viis söetööstuse allakäiguni.

Põhja-Iirimaal pidi Thatcher tegelema Iiri vabariikliku armee IRA näljastreikijatega. Tema karm liin pahandas isegi mõõdukaid rahvuslasi ning sundis kriitikute sõnul paljud noored katoliiklased vägivalla teele.

Kuigi Thatcher püüdis erinevate usulahkude vahelisi pingeid lõdvendada, andes läbirääkimistel rolli ka Dublinile, ei andnud rahuläbirääkimised tulemusi unionistide vastuseisu tõttu.

1984. aasta oktoobris plahvatas Brightoni hotellis, kus toimus konservatiivide konverents, IRA pomm. Viis inimest sai surma ja paljud, sealhulgas minister Norman Tebbit, raskelt viga.

Thatcheri välispoliitika eesmärk oli Suurbritannia mõjukuse tõstmine välismaal, mis tema arvates oli eelnenud leiboristide valitsuste ajal vähenenud.

Hingesugulase leidis Thatcher USA tollases presidendis Ronald Reaganis, kes jagas temaga paljusid majanduslikke vaateid, ning lõi ootamatu liidu Nõukogude Liidu reformistliku juhi Mihhail Gorbatšoviga. „Me saame koos äri teha,“ ütles Thatcher selle kohta.

Leiboristid ei olnud Neil Kinnocki juhtimisel endiselt sisevõitlustest toibunud ja Thatcher saavutas 1987. aasta valimistel kolmanda võidu.

Thatcheri üks esimesi samme oli maksu kehtestamine kohalike teenuste eest, mida võeti inimese pealt, mitte vastavalt kinnisvara väärtusele, milles nad elasid.

Maksu kehtastamine põhjustas ühed kõige hullemad tänavarahutused, mida mäletatakse. Konservatiividest parlamendiliikmed kartsid, et maks võib neile maksma minna nende kohad ega näinud sellest vabanemiseks mingit võimalust, kuni Thatcher on võimul.

1989. aastal võitis ta kergelt erakonna esimehe valimised tundmatu realiikme vastu, kuid tema poliitika tekitas erakonnas üha rohkem rahulolematust.

Thatcheri kukkumiseni viis lõpuks Euroopa teema.

Naastes Euroopa tippkohtumiselt Roomast, sattus Thatcher vastuollu paljude Euroopa kolleegidega, keeldudes nõustumast Euroopa Ühenduse võimu suurendamisega.

„Komisjoni president, monsieur Delors ütles mõni päev tagasi pressikonverentsil, et ta tahaks, et Euroopa Parlament oleks ühenduse demokraatlik esinduskogu, ja tahaks, et komisjon oleks täidesaatev võim, ja tahaks, et ministrite nõukogu oleks senat. Ei. Ei. Ei,“ ütles Thatcher.

Välisministri ametist tagasi astuma sundimise tõttu rahulolematu Sir Geoffrey Howe kasutas hetke ära, esines hävitava kõnega ja kutsus Thatcherile väljakutset esitama.

Järgmisel päeval tegi seda Michael Heseltine. Thatcheril jäi puudu kaks häält, et valimiste teine voor oleks ära jäänud. Thatcher lubas edasi võidelda.

Kui lähedased kolleegid, kuulsad mehed hallides ülikondades, ütlesid Thatcherile, et ta kaotab, teatas ta järgmisel kabinetiistungil, et astub tagasi. „See oli reetmine, naeratus näol,“ ütles Thatcher hiljem kibedalt.

Thatcheri järeltulijaks valiti John Major ja Thatcher naasis parlamendi tagaridadesse. Tööst parlamendis loobus Thatcher 1992. aastal, kui konservatiivid olid vastu ootuste taas võimule tulnud.

1995. aastal sai Thatcherist Kesteveni paruness.

Ta kirjutas kaheköitelise eluloo ja jäi poliitiliselt aktiivseks, võideldes Maastrichti lepingu vastu ning mõistes hukka serblaste korraldatud etnilise puhastuse Bosnias ja Hertsegoviinas.

1997. aastal toetas Thatcher konservatiivide esimehe valimisel avalikult William Hague'i, kuid ei toetanud tema järglast Iain Duncan Smithi.

2001. aastal pidi Thatcher oma tegevust piirama, sest tervis hakkas halvenema. Pärast rida väiksemaid rabandusi ei soovitanud arstid tal enam avalikkuse ees esineda ja ta näis üha nõrgem.

Thatcher kannatas ka dementsuse all, mille tõttu oli probleeme lühiajalise mäluga.

2003. aastal suri 88-aastasena Thatcheri mees Denis, keda ta oli nimetanud oma „kaljuks“.

Aasta hiljem sõitis Thatcher USA-sse, et jätta hüvasti poliitilise partneri Ronald Reaganiga, kelle matused toimusid Washingtonis 2004. aasta juunis.

Thatcher jätkas avalikkuse ees esinemist ja avas parlamendihoone juures iseenda pronkskuju.

Vähesed poliitikud on oma ametiajal olnud nii domineerivad ning vähesed poliitikud on esile kutsunud nii tugevaid tundeid nii poolt kui ka vastu.

Vastaste jaoks oli Thatcher poliitik, kes seadis turumajanduse kõigest kõrgemale ning tahtis lasta teistel oma poliitika eest maksta kasvava tööpuuduse ja sotsiaalse rahulolematuse näol.

Toetajad ülistavad Thatcherit aga liigsete kohustuste riigilt äravõtmise, mõjuvõimsate ametiühingujuhtide mõju piiramise ja Suurbritannia positsiooni taastamise eest maailmas.

Paljude jaoks võtab Thatcheri filosoofia kokku 1987. aastal antud intervjuu.

„Ma arvan, et oleme läbinud perioodi, kui liiga paljudele lastele ja inimestele on antud mõista „Mul on probleem, on valitsuse töö sellega tegelda!“ või „Mul on probleem, ma lähen ja võtan abiraha, et sellega toime tulla!“ või „Ma olen kodutu, valitsus peab mind majutama!“ ja nii lükkavad nad oma probleemid ühiskonnale ja kes on ühiskond? Sellist asja ei ole! On üksikud mehed ja naised ja on perekonnad ja ükski valitsus ei saa teha midagi, välja arvatud inimeste kaudu ja nii, et inimesed hoolitsevad kõigepealt iseenda eest. On meie kohus hoolitseda iseenda eest ja siis aidata hoolitseda ka naabri eest ja elu on vastastikune tegevus ja inimestel on õigused liiga palju meeles ilma kohustusteta,“ ütles Thatcher.