Tiit Tammsaar: Kes maksab Kilgi võla?
Eesti Energia uus elektrijaam Jõgevamaal seisab juba aasta aega jõude. Jaama, mille rajamiseks kulutas riigiettevõte 4,3 miljonit eurot ja millest 2,2 miljonit eurot on juba korstnasse kirjutatud, saab pidada poliitkorruptsiooni ehedaimaks näiteks.
2007. aasta riigikogu valimiste järel määras energeetika eest vastutav majandusminister Juhan Parts Eesti Energia nõukogusse erakonnakaaslase ja erakonna rahastaja Rein Kilgi. Rein Kilgi nõukogu liikmeks nimetamises polnud iseenesest midagi iseäralikku, sest kuuluvad ju paljud ettevõtjad riigile kuuluvate ettevõtete nõukogudesse.
Kilgil oli aga seoses Eesti Energiaga väike salaplaan. Nimelt oli ta pisut varem ostnud Painkülas asuva Weroli rapsiõlitehase, mille energiaga varustamiseks soovis toimekas ärimees panna püsti uudse nii soojust, külma kui ka elektrit tootva koostootmisjaama. Jaama rajamise riski aga Kilk enda kanda võtta ei tahtnud, pidades paremaks „kinkida“ ta Eesti Energiale.
Nii ka läks. Sandor Liive tegi Eesti Energia nõukogule ettepaneku osta Kilgi vana katlamaja Painkülas ära ja ehitada selle asemele moodne jaam. See plaan sai nõukogu heakskiidu.
Tänaseks on Kilgi äridest jäänud järele vaid paha hais ja maksmata võlad, Werol on pankrotis ja uhiuus jaam seisab. Ajakirjanike küsimustele annab Eesti Energia kidakeelseid vastuseid, Parts aga loodab, et uus skandaal ei anna tema niigi kõikuvale toolile hoogu juurde. Ent küsimus, kes maksab Kilgi (au)võla, on ülevalt vähemalt nii kaua, kuni keegi pole toimunu eest poliitilist vastutust võtnud.
Kilgile on iseloomulik, et kui ta äriasjad kipuvad pahaks minema, siis käivitub suuremahuline varade kantimise skeem. Weroli tehased pole siin mingiks erandiks. Pankrotihaldur on andnud Werolis toimunule karmi hinnangu: „raamatupidamine on vigane, andmed ebausaldusväärsed, firma on teinud tehinguid teiste Kilgi firmadega, samuti kontserni siseselt, ja seda viisil, mis võib kahjustada aktsiaseltsi majanduslikku seisundit ja võlausaldajate huve.“ Juriidiliselt ei pruugi siin otsest süüdlast selguda, ehkki on päevselge, et tegu on sigadusega kuubis.
Küllap arvestab JOKK-skeemi ja asja vaibumisega ka majandusminister Parts. Sellel käsitlusel on mitu aga. Esiteks pole Juhan Parts ärimees, vaid poliitik, kelle tegevus mitte ainult ei pea olema, vaid peab ka näima korrektne. Pimedalegi on selge, et Partsi tegevus Kilgi ja Weroli asjus polnud korrektne ja ministril lasub kaasvastutus Eesti Energias langetatud otsuste eest.
Teiseks peab poliitik olema suuteline oma samme hindama, tal peab jaguma julgust oma vigu tunnistada ning oskust õigel ajal ametist taanduda. Kahjuks näib üha enam, et ministritooli külge klammerdumisest on saanud Eesti rahvussport.
Visalt ametis püsiv Parts teeb karuteene Eesti poliitkultuurile, suurendades veelgi rahva võõrandumist. Siinkohal tuletan meelde, et omal ajal tuli Parts „äraostmatute“ eesotsas tooma poliitikasse hoopis teisi väärtusi.
Oli aeg, kus me olime Juhaniga ühes valitsuses ja kui tuli ilmsiks vargus riigi viljasalvest, polnud mul kahtlustki, et tagasiastumine ja poliitilise vastutuse võtmine on ainuõige tee. Seda vaatamata sellele, et vargus algas üle-eelmise ministri ajal ning juba aegade alguses oli kantsler allkirjastanud vilja hoiustamise lepingud.
Nii ma viisingi tagasiastumise avalduse peaminister Juhan Partsi lauale, mille eest, hea Juhan, sain sinult veel riigimehelikkuse eest kiita. Nüüd vastan samaga: ole hea mees ja astu tagasi, sest jamade hulk sinu valitsemisalas on juba ammu ületanud taluvuse piiri. Usu mind kui vanemat kolleegi - ei ole siin maamunal asendamatuid!
(Tiit Tammsaar on Eesti Energia endine nõukogu liige, 2004. aastal astus ta põllumajandusministri ametikohalt tagasi.)
