Toomas Kümmel: VEB-fondi nõuete müük kukkus läbi
VEB-fondi nõuete müük kui kurioosum
Iseenesest ei oleks sellel erilist uudisväärtust kui arvestada kogu asja täielikku naeruväärsust. Nõudeõiguse võõrandamise enampakkumise kord teatas: „Võõrandatava nõudeõiguse sissenõutavuse, kehtivuse ega täpse suuruse osas SA VEB ei anna mingeid täiendavaid kinnitusi, õiguslikke põhjendusi ega tagatisi.“ Sellise müügiobjekti kirjeldusega läheb see enampakkumine kindlasti suure kurioosumina Eesti poliitilise tölpluse ja kilpluse ajalukku.
Tahtmata kuidagi moodigi naeruvääristada või süüdistada milleski enampakkumise läbiviijat IMG Konsultant esindajat Ardo Ojasalu, esitasin talle enampakkumise alguses küsimuse, kas oleks võimalik lühidalt, inimesele arusaadavalt formuleerida, mida ikkagi müüakse. Ojasalu vastas: „Kui seda oleks võimalik lühidalt formuleerida, siis seda oleks tehtud, aga see pole võimalik.“
SA VEB likvideerija Rein Järvelill kommenteeris oma edasist tegevust: „Kui nõude müük ebaõnnestub, siis on tegemist väärtusetu nõudega ning ma lähen likvideerimisega edasi, kui õnnestub müüa, siis järelikult keegi peab seda väärtuslikuks ning ma saan saadud raha peale likvideerimiskulude kandmist jagada sertifikaadiomanike vahel ning sihtasutuse likvideerida ja dokumendid üle anda Riigiarhiivi.“
Riigikogu ja Riigikohus piinlikus seisus
Tõsiseks muutub aga asi siis, kui arvestada, et tegu oli Riigikogu otsuse täitmisega, mille oli heaks kiitnud Riigikohtu üldkogu.
Riigikogu otsus nägi ette SA VEB vara müügist laekuva raha arvel kompenseerida VEB-fondi kreeditoridele nende sertifikaatidega tagatud nõuded. Valitsuse esitatud eelnõu oli tüüpiline JOKK-skeem, et formaalselt täita kohtuotsust. 1. veebruaril 2011 jõustunud kohtuotsus kohustas riiki lahendama 9 kuu jooksul VEB-fondi sertifikaatide hüvitamise.
Kuna riiki esindanud valitsus ei suutnud kohtuotsust määratud ajaks täita, trahviti teda selle eest 3200 euroga. Kohtuotsus ütles muu hulgas: „Riik ei vabane vastutusest üksnes seetõttu, et ta on loonud riikliku VEB-fondi, mille puhul on teada, et selle fondi vastu nõuete esitamine on tulemusetu. Samuti on põhjendamatu vastuväide, et kaebajad soetasid sertifikaadid vabal tahtel. Riigil on olemas kõik vajalikud võimalused ja volitused, et otsida tekkinud olukorras uusi alternatiivseid lahendusi.“
SA VEB-i audit tõdes viimati 2010. aastal, et sihtasutus on varatu. Levis tõlgendus, et ka nõuded Moskvas Vnešekonompanga vastu oli VEB-fondi vara. Riigikogule esitatud eelnõus kinnitati koguni, et Välismajanduspangas külmutatud arve omanik Põhja-Eesti Pank oli selle lepinguga VEB-fondile üle andnud. Selline leping tõepoolest eksisteerib, kuid Vnešekonombank ei ole seda ametlikult tunnistanud. See aga jäeti loomulikult lisamata, et tekitada teadlikult vale muljet. Samuti valetas rahandusminister Jürgen Ligi 12. detsembril 2011 Riigikogu ees arupärimisele vastates: „Sihtasutus omab nõuet külmutatud kontode suhtes Vnešekonompangas, nõude loovutamise leping riikliku VEB Fondi ja VEB-i vahel on siin alus.“
Riigikogu õiguskomisjonil oli hästi teada (Toomas Kümmel. Eesti riik üritab müüa võõrast vara! – Delfi, 23.12.2011), et SA VEB-il ei ole vara ega nõudeid Vnešekonombanki vastu, ometi suruti valitsuse JOKK-skeem parlamendis läbi. Samas ei ole õiguskomisjoni esimees Marko Pomerants välistanud ka kogu protsessi luhtumist: „SA VEB likvideerimismenetluses on võimalik minna abstraktselt teemakäsitluselt üle konkreetsetele tegudele, mis lõppastmes redutseeruvad konkreetsetele nõuete müügist laekuvatele summadele ja seeläbi jõuame me lähemale vastusele, kas menetlus on olnud efektiivne ja kohtuotsus saab täidetud ka sisuliselt või saab sellel protsessil jätku olema.“
Luhtus juba teine müügikatse
Rahandusminister Ligi valetas, kui vastas Riigikogu liikme Juku-Kalle-Raidi arupärimisele (27.10.2011), et seni pole proovitud nõuet müüa, kuna eesmärgiks oli raha kättesaamine Vnešekonombankist.
Esimest korda üritas Eesti Pank nõudeid müüa 1997. aastal enne, kui Vene firma TSL International nimel tegutsenud Aleksandr Mattil õnnestus petuskeemiga 1998. aasta augustis Vnešekonombanki külmutatud arvelt „lahti sulatada“ 32 miljonit dollarit. Tollal viis enampakkumist läbi advokaadibüroo HETA. Jõuti välja kuulutada enampakkumine ja isegi võimalike ostjatega läbirääkimisi pidada.
Eesti Pank ei täitnud mitte kunagi Riigikogu 1993. aasta otsust VEB-fondi moodustamise kohta ega kutsunud kuue kuu jooksul kokku kreeditoride üldkoosolekut, kes oleks valinud fondile juhatuse. Seetõttu pidi fond nõuete realiseerimiseks saama nõusoleku Eesti Panga nõukogult. Sisuliselt mindi nõukogult luba saama tagantjärele. Tollast sündmuste jada järgides eristub selgelt keskpanga presidendi Vahur Krafti dirigendi roll. Siit saab teha ainult ühe järelduse, Kraft püüdis mingilgi moel legaliseerida kavandatavat petuskeemi 32 miljoni dollari väljakantimises.
20. mail 1997 toimunud keskpanga nõukogu lükkas aga Krafti plaani tagasi ja nõuete müük jäi ära. Kuni peaminister Andrus Ansip selle uuesti üles soojendas. Erinevalt Kraftist ei olnud vaja legaliseerida suurte summade kantimist. Seekord oli vaja kohtuotsusest JOKK-skeemiga mööda hiilida.
