Toomas Tõniste: Riigikogu liikme koht pole riigi äriühingu nõukogus

Debatt riigikogu liikmete kuulumise üle riigi äriühingute nõukogudesse on erineva intensiivsusega toimunud pikka aega. Teemat on tõstatanud endine õiguskantsler Allar Jõks, seda on korduvalt arutatud riigikogus ja viimati vaagis asja rahvakogu. Lahendust pole aga siiani, sest puudub poliitiline konsensus.

Milles on siis probleem? 2008. aastal tegi toonane õiguskantsler Allar Jõks ettepaneku, et riigikogu liikme kuulumine äriühingu nõukogusse tuleb keelata, kuna see on vastuolus põhiseaduse ametite ühitamatuse põhimõttega ning võimude lahususe printsiibiga.

Piltlikult öeldes tuleb parlamendiliikme kuulumist riigi osalusega äriühingu nõukokku käsitleda riigiametis töötamisena. Põhiseadus aga keelab riigikogu liikmel olla samaaegselt teises riigiametis.

Lisaks vastuolule võimude lahususe põhimõttega, hägustab säärane olukord seadusandliku ja täidesaatva võimu piire. Lisaks toob see kaasa võimalikke huvide konflikte ning mõjutab nõukogude töö efektiivsust.

Eelpool välja toodud põhjustel on IRLi parlamendisaadikud teist valitsuskoalitsiooni järjest otsustanud riigi äriühingute nõukogudesse mitte kuuluda.

Efektiivsus ennekõike

Tahan rõhutada, et äriühingu edukaks toimimiseks peab selle nõukogu olema moodustatud juhtimise efektiivsust silmas pidades. Nõukogu ei tohi olla poliitiliste vaidluste pidamise kohaks – need jäägu ikka riigikokku.

Efektiivne juhtimine eeldab toimivaid käsuliine. Riigi äriühingus, kus üldkoosoleku ülesandeid täidab minister ja nõukogu liikmeks on muuhulgas riigikogu liikmed, ei saa kindel olla, et juhtimismudel efektiivselt toimib.

Kuigi parlament on kollektiivne organ, sõltub valitsuse ametispüsimine riigikogu liikmete enamuse usaldusest. Kui riigiettevõtte nõukogus istuvad riigikogu liikmed, on nad samal ajal ka ministri ülemused parlamendist. See tähendab, et mõnes olukorras võivad parlamendi liikmed otsuse langetamise kõrval mõelda ka sellele, milliseid tagajärgi toob otsus kaasa poliitikas laiemalt.

Parlamendisaadiku poliitilised eesmärgid ja äriühingu tegevus võivad mõnel juhul olla omavahel sisulises vastuolus. Nõukogu liikmena peaks poliitik lähtuma ennekõike äriühingu huvidest, mitte lähtuma nõukogu töös oma valimislubaduse täitmisest. Näiteks kui riigikogu liige on oma valijatele lubanud seista mingi lennu- või raudteeliini käivitamise eest, siis kuidas ta hääletab äriühingu nõukogus, kui ilmneb, et selle opereerimine end majanduslikult ära ei tasu?

Teine probleem puudutab konfidentsiaalse infoga ümberkäimist, mis sisaldab näiteks riigiettevõtete ärisaladusi. Võimalus oma poliitilise konkurendi mainet kahjustada võib teinekord tunduda mõnele poliitikule nii magus, et ei lööda risti ette kolmandale osapoolele riigiettevõtte jaoks delikaatse informatsiooni lekitamist. Küsiksin, kas poliitiline ärapanemine kaalub üle kahju, mida võib sellisest tegevusest saada ettevõte ja laiemalt riik?

Vastutus?!

Niisiis tuleb tõsta nõukogu liikmete reaalset vastutust. Riigi äriühingute ja sihtasutuste nõukogu liikmete arvu võiks seetõttu vähendada ja ühtlustada selliselt, et äriühingute ja sihtasutuste nõukogud oleksid näiteks neljaliikmelised. Täna on nõukogusid üsna erineva suurusega.

Liikmete arvu vähendamine lihtsustaks professionaalselt heal tasemel nõukogu liikmete leidmist ning konkretiseeriks nõukogu liikme tööga kaasnevat vastutust. Nõukogude liikmete arvu kokku tõmbamine tähendaks ka rahalist kokkuhoidu.

Samuti ei pea ma õigeks, et äriühingute nõukogud on täna osadele parlamendipoliitikutele muutunud lisapalga teenimise kohaks. Riigikogu liikme põhipalgas on juba niigi sees riigielu küsimuste lahendamine ja riigi esindamine.

Edasiseks aruteluks pakuksin välja ettepaneku kaaluda nõukogude komplekteerimisel erasektori parima praktika rakendamist ja moodustada nõukogu liikmete leidmiseks erapooletutest ekspertidest koosnev komitee, mis valiks sobivaid kandidaate tausta, parima oskuse-teadmise ja töökogemuse järgi. See aitaks vältida nõukogude ülepolitiseerimist ning muudaks kogu nõukogude liikmete määramise protsessi läbipaistvamaks ja nõukogu töötulemuse kvaliteetsemaks.

Riigi äriühingute reformimist tuleks aga alustada riigikogu liikme staatuse seaduse muutmisega selliselt, et riigikogu liikmel poleks võimalik kuuluda riigi osalusega äriühingu nõukogusse riigi esindajana. Sellega likvideerime vastuolu võimude lahususe põhimõttega ja astume esimese sammu, et muuta äriühingute nõukogu töö efektiivsemaks.