Jaanus Piirsalu: Ajakirjanik Beketovi saatus
Sel nädalal suri Venemaal ajakirjanik Mihhail Beketov, kelle tundmatud kurjategijad peksid vigaseks neli ja pool aastat tagasi. Vaatamata president Vladimir Putini isiklikule lubadusele, on kurjategijad jäänud leidmata ja karistamata. Ajakirjanikud on endiselt Venemaal täiesti kaitsetud, mis tekitab paljudes tugevat enesetsensuuri.
Eesti ajakirjanduski on üsna palju kirjutanud Moskva eeslinna Himki metsa kaitsjatest, kes võitlesid mitu aastat selle eest, et peatada läbi metsa plaanitud Moskva-Peterburi kiirtee ehitus. Kõik, kes vähegi Venemaa sisepoliitikast huvituvad, teavad kindlasti Himki metsakaitsjate juhti Jevgenia Tširikovat, kellest sai Vene parlamendivälise opositsiooni seas tänu sellele aktsioonile üsna tuntud tegelane. Tema tegevus sai aga alguse pärast seda, kui kohaliku ajalehe Himkinskaja Pravda (Himki Tõde) omanik ja peatoimetaja Beketov oli kiirtee rajamisest mitu kuud oma ajalehes kirjutanud ning seda aktiivselt vastustanud, kutsudes kohalikke üles seda mitte lubama.
Kiirteega seotud paljastuste järel pandi 2008. aasta kevadel põlema Beketovi auto, mõni aeg hiljem lasti tema koer koduhoovis maha. Beketov ei võtnud oma ajalehes tuure maha. 13. novembril samal aastal leiti tollal 50-aastane Beketov Starbejevo külas oma kodumaja lähedal jõhkralt läbipekstuna. Pesapallikurikatega ründajad tegid tast verise teadvuseta klombi, kes kuni leidmiseni oli külmas novembrikuus väljas lamanud vähemalt 36 tundi. Arstid suutsid Beketovi elu päästa, kuid endisest kahemeetrisest võimsast mehemürakast jäi alles vaid vare: tema aju oli saanud pöördumatu kahjustuse, ta ei suutnud enam kunagi rääkida ega käia ning nägi ja kuulis halvasti. Tal lõigati ära parem jalg ning mõlemal käel kokku neli näppu. Ta ei saanud enam kunagi hakkama kõrvalise abita ning veetis enamuse aja haiglates ning taastusravikeskustes, milles tema sõbrad ja tuttavad pidevalt raha korjasid. Järjekordse haiglas viibimise ajal sel esmaspäeval (8. aprillil) ei pidanud ta süda enam vastu.
Ilmselt on palju inimesi, kes pidasid või peavad Vene ajakirjanduse sümboliks Anna Politkovskajat, kes mõrvati kaks aastat enne Beketovi vigaseks peksmist. Minu armetu hinge keeli Politkovskaja võitlus nii väga ei puudutanudki kui Beketovi võitlus. Võib olla sellepärast, et sõja-teema, mis Politkovskajale (konkreetselt siis Vene-Tšetšeenia mõlemad sõjad) muidugi täiesti teenitult kuulsust ja lugupidamist tõi, on selline asi, mille kajastamine tahes tahtmata ajakirjanikke rambivalgusse tõstab. Beketov kirjutas aga põhimõtteliselt oma kodu ümbruse teemadel ja nö rohujuuretasandi korruptsioonist. Aga maksis sama rängalt. Maksis muidugi alles peale seda, kui jõudis välja juba päris tähtsate ametnike võimaliku korruptsioonini.
Eesti Päevalehe korrespondendina alustasin ma Moskvas tööd 2007. aasta jaanuaris. Aprillis algasid tuntud Pronkssõduri-sündmused ja sellele järgnes Eesti saatkonna piiramine Moskvas Kremli noorteliikumise poolt. Samal ajal avaldas Beketov oma ajalehes loo, kuidas Himki kohalikud ametnikud tegid peaaegu täpselt sama, mida Ansip Pronkssõduriga Tallinnas ning mille vastu Kreml kõigi vahenditega protestis.
Venemaa ametliku propaganda jaoks ei saanud Beketovi avastused tulla halvemal ajal, pealegi oli see päris valus paljastus. Pärast seda hakkasin Beketovi ja tema lehe tegemisi võimalusel jälgima, sest ma tahtsin kogu aeg teha lugu ühest tavalisest Vene kohalikust lehetoimetajast, kes kritiseerib kohalikke võime. Kahjuks jäigi see lugu tegemata ja kõige rohkem on kahju, et see lugu jäi tegemata just Beketovist, sest Himki võimud püüdsid teda vaigistada igal viisil, kuni lõpuks valiti kõige julmem lahendus.
Ma olen kindel, et Beketov peksti meelega invaliidiks, et teda ei tahetudki tappa. Invaliidi elu on Venemaal väga piinarikas, kui sul pole raha või ei kasuta võim sind ära propaganda eesmärkidel. Beketovi peksijad käitusid erakordselt julmalt, mõistes teadlikult ta aastateks abitult virelema. Kuna Beketov ei saanud surma, siis tundis avalikkus tema juhtumi vastu võrreldamatult väiksemat huvi kui tapetud ajakirjanike või mõne suure ajalehe tähtreporteri ründamise vastu.
Ma ei teinud Beketovist kunagi lugu, aga ma kohtusin temaga siiski korra 2008. aasta kevadel Moskvas ühel ajakirjandusüritusel. Me vestlesime umbes pool tundi. Inimese mõistmiseks on seda muidugi väga vähe, aga mulle tundus, et ühele asjale sain ma pihta. Et miks ta oma võitlust pidas. Sest juba siis oli aru saada, et see vastaseis Beketovi ja Afganistani sõja veteranidest ärimeeste huve esindava Himki linnapea vahel ei saa Venemaa oludes lõppeda muidu kui (kahjuks) viimase poole võiduga.
Ma sain aru, et Beketov võitles oma lootusetut, tollal paljuski ühe-mehe võitlust sellepärast, et ta lihtsalt ei saanud teistmoodi. Et tema jaoks ei olnudki niivõrd tähtis olla ajakirjanik, kuivõrd oli tähtis muuta inimeste mõtlemist Himkis ning anda eeskuju, et tuleb julgeda vastu astuda. See eeskuju murti julmalt maha. Tema tuttavate sõnul teadis Beketov ette, et temaga klaaritakse varem või hiljem arveid.
Seetõttu olen ma 2008. aasta novembrist, peale Beketovi sadistlikku invaliidiks peksmist, tundnud pidevalt teatud süütunnet selle pärast, et ma ei püüa ajakirjanikuna piisavalt ja et ma teen ajakirjanikuna liiga vähe selle jaoks, et mind ümbritsev oleks parem.
Ma arvan, et Venemaal lastakse täiesti teadlikult ajakirjanike ründamiste ja tapmiste uurimised vabakäigul allavett minna. Mitte et võim plaanipäraselt liiga kriitilisi ajakirjanikke hävitaks, aga võim kasutab suure tõenäosusega neid tellitud ründamisi ja mõrvu ära selleks, et näidata ajakirjanikele, et neid ei kaitse keegi. Ja et järelikult on neil targem olla vähem kriitiline ning tegeleda enesetsensuuriga.
