Mait Riisman: Moskvas peetakse läbirääkimisi KGB klanni skandaali sattunud esindajaga
Kevadine päike paistab rõõmsalt pilve tagant välja, kuid järsku sulama hakanud Eesti-Vene suhted ajavad tahes tahtmata kissis silmad muigele. Meedia eufoorilised pealkirjad „Eesti ja Venemaa on vennad“, „Eesti delegatsiooni ootavad Moskvas ees mitu prisket lõunasööki“ ja eriti ärritav hiljutine „Nüüd hakkab papp voolama“ sunnib tumedaid prille kaitseks ette sättima, sest just selliste tagant räägitakse praegu sealmail meiega.
Ma kohe vabandan eesti ärimehe ees, kes föderatsiooninõukogu fuajees vaimustunult juba Estonia klaverit klimberdas, kui ma oma kirjutises kõliseva metalli teadlikult makulatuuriks tembeldan, sest paistab, et sekundaarsest toorainest meile kaupa tehaksegi.
Kas me ikka teame, kellega riigikogu delegatsioon Moskvas läbirääkimisi pidamas käis? Loodan, et Eesti eriteenistus meie parlamendikomisjoni sellest informeeris, kuid miks mitte seda ka rahvale avalikustada. Mees, kes Venemaa poolelt Eestiga juba mitmeid aastaid asju ajab, senati väliskomisjoni esimees Mihhail Margelov, pärineb väga auväärsest sõjaväelisest klannist. Juba tema vanaisa, Nõukogude Liidu kangelane Vassili Margelov teenis Teise maailmasõja ajal armeekindrali auastmeni. Aga Mihhail Margelovi isa, kindralpolkovnik Vitali Margelov, praegune Venemaa riigiduuma liige, loomulikult Ühtse Venemaa poolt, oli üleüldse 80ndatel aastatel KGB esimese peavalitsuse 5. osakonna juhataja. See osakond tegeles otseselt Euroopa riikidega ja ei oma mingit tähtsust, kuidas seda täna nimetatakse. Hiljem sai Mihhail Margelovi isast Nõukogude Liidu vastuluureteenistuse direktori asetäitja operatiivtöö alal, see tähendab, et ta vastutas otseselt residentuuri ja luurajate värbamise eest. Need faktid ei ole Eesti meedias valgustamist leidnud.
Kuid asi ei peitu Vene delegatsiooni juhi varjulises telgitaguses, vaid praegu tema ümber Moskvas toimuvas skandaalis. Mõned kuud tagasi, avastati täpselt samasuguse nimega mehe nimi Miami kinnisvara katastrist Florida osariigis, kus kahe korteriostu tehingul, maailma kalleimal rannikul, seisab mustvalgel kirjas Maksim Margelovi nimi. Ainult kõrge isa poeg, kel ka endal pole põhjust koha eest nuriseda, „unustas“ käesoleva aasta tuludeklaratsioonis oma 2008. aastal ostetud korterid ära märkida.
Siis ju keegi ei osanud arvatagi, et Vladimir Putinil avatud hiirelõksu idee peas oli. Ja poiss sinna sisse jooksiski. Tekkis vastuolu uue seadusega, mille alusel riigiametnikul välismaal pangaarvet ega kinnisvara olla ei tohi, ei temal, tema naisel ega tema lastel. Isegi korteriostu hinnad toodi rahvale tutvumiseks katastri väljavõtu koopias ära, sendi pealt: 408 242 dollarit ja 485 860 dollarit, korterinumbrid samuti. Järelikult pettis Margelov Putinit ennast.
Mees ise põikleb tänini vastu: ei, see ei ole tema oma, tegemist on nimekaimuga, juhusliku kokkusattumusega, keegi teine on ostnud antud kinnisvara tema nimele ja tahab teda niimoodi kompromiteerida. Kuula nagu naljaraadiot!
See „teine“, kes samade korterite omanikuna Miami katastris samuti kirjas seisab, leiti muidugi kiiresti üles - Margelovi hea sõber ja abiline töökomisjonides, kes taolist deklaratsiooni täitma ei pea ning kes selle nimel kampa ilmselt võetigi. See mitte midagi ütlev nimi tähtsust ei oma. Kes soovib, võib internetist ise uurida. Ja jälle sama jutt. „Mina seda meest ei tunne.“
Nüüd muutus asi päris kentsakaks. Alles möödunud nädalal lausus presidendi administratsiooni ülem Sergei Ivanov „kanalist number üks“ üle kogu maa: „Antud seadus puudutab absoluutselt kõiki riigiametnikke, igaüks tehku ise endale valik, elame demokraatlikus riigis.“ Mõned rahvasaadikud panid pärast seda oma „leivaraamatu“ kohe lauale, lahkusid riigiduumast.
Kuid mida Senati väliskomisjoni esimehega peale hakata, või kuidas punastav papa, nõukogude tšekist, kes kogu oma elu on pühendanud imperialismivastasele võitlusele, presidendile otsa vaatab? Poiss tahab Miamis elada! Valetas ja rikkus seadust. Ametivendi aga president ära anda ei tohi. Ka senatiliikmete deklaratsioone kontrolliv komisjon vaikib siiani.
Kui Peeter I-lt küsiti, miks ta ühte kõrget õukonnaametnikku varguse eest ei hukanud, vastas Suur Peeter vaikselt: „Ma ei saa ju lõpuks üksinda jääda.“
Igatahes praegu Moskva naerab, opositsioon nõuab Margelovi lahtilaskmist, rumal Tallinn juubeldab, et Eesti ja Venemaa on kõige ligimased vennad. Kui juba meie vanematele selgitati, et oleme kõik siia ilma sündinud ühest, Rahvaste Isast, siis Margelovi jutu järgi, on meil ka üks ema, kelle tissi otsast oleme me koos piima lutsinud. Ainult lilli panemas käime erinevate isade haudadel.
Kas valetavat meest, kellele usaldusväärsus Pihkva oblastis, kust teda Senatisse delegeeriti, langes 75 protsendi võrra, saab läbirääkimistelaua taga uskuda? Või kas Margelovit ei olegi volitatud oma patu lunastamiseks meie delegatsiooniga mitmetunnilist juttu ajama, ausalt öeldes, ei millestki? Näitabki see meisse suhtumist? Ta on ikkagi sama kandi mees. Ikka ja jälle need ära leierdatud laused: „Parlamendisidemete arenemine ja nende edasine tugevnemine“, „Kasvav arusaam vastastikustest majandussuhetest“ jne jne. Rohkem tsiteerida Venemaa föderatsiooninõukogu kodulehekülge ei viitsi.
Aga meie, eestlased, oleme nii rumalad, et majandussuhete arendamise vajadusest Venemaaga aru ei saa! Isegi oma vigadest oleme hakanud järeldusi tegema, Tartu rahustki rahva elujärje parandamise nimel valmis loobuma. Ja nüüd, ole lahke, istume ühe laua taga väga kahtlase taustaga mehega!
Muidugi jätkub meilgi ilma mõistuseta poliitikuid nagu jätkuvad selgeltnähtavad rumalused. Mõni eesti poliitik lubab kohe, võimule tulles, Tallinna Televisiooni maha müüa ja vene elanikkonna eestistamist nende gümnaasiumide sulgemisega kiirendada. Siis saame kümne aasta möödudes lõpuks ühtse rahvusriigi! Unustame, et alles hiljuti taheti meile endilegi passi rahvuse lahtrisse eestlase asemel „nõukogude inimene“ sisse trükkida. Siis oleksime olnud tänaseks need samad „ühtsed.“ Hea veel, et õigeusu kirikul mõni lollpea ei ähvarda kupleid maha raiuma hakata, nii nagu Rahvaste Isa seda 37. aastal õpetas.
Siis muutuks Eestis elu huvitavaks ka neil televaatajail, keda tuhandenumbrilised seriaalid riikliku televisiooni kanalitest tüütusetuseni ära väsitanud ei ole. Ühtse rahvusriigi asemel algaks põnevusseeria „Pronksiöö nr 2“, ilma eelneva reklaamita. Poleks vaja kümmet aastat oodata. Seniks aga kuulame kartulikoorte närijate mitmetunnilist mula Moskva laua taga, kellel iseseisvusaastate jooksul ilmselt kõht tühjaks on läinud.
Peaministrite kohtumisi ja volikirjade üleandmisele pühendatud aega Kremlis mõõdame endiselt stopperiga. Rekord peaks vist tänaseks kuskil kümne minuti ümber olema. Ametlikud diplomaatilised visiidid veel ei paista. Seniks aga eesti rahvale: head isu ja veel paremat kevadist Estonia klaveri kuulamist!
