Katoliikliku kasvatuse saanud Salza astus noore täiskasvanuna vabamüürlaseks ja tegi kolme liikmeksoleku aasta jooksul läbi suure osa vabamüürlaste rituaalidest. Esialgu arvas ta, et vabamüürlus pole katoliiklusega vastuolus.
Vabamüürlaste rituaalide juures tundus talle paljugi segadusttekitav, aga tema jaoks oli viimane piir vabamüürlik rituaal, mis Salza hinnangul pilkas katoliiklaste usku Jeesuse surnust ülestõusmisse. Vabamüürlased usuvad Salza sõnul hinge surematusesse ja keha ülestõusmisesse, kuid ei seo seda usku Jeesuse Kristusega.
"Rituaalis mõrvatakse Hiram Abif väljaspool linnaväravaid, täpselt nagu meie Issand; Hiram Abif maeti väidetavalt mäe otsa, Moria mäest vasakule jääva mäe tippu; see kujutab endast Kolgata pilget," rääkis Salza.
"Viimaks, enne kui kandidaat üles tõuseb, kogunevad massoonid tema ümber ning ütlevad kummalise lause: “Oo jumal, kas pole päästet lese pojale?” Seda öeldakse rituaali osas, mida nimetatakse suursuguse appikarje märgiks. Ning pärast aastatepikkust uurimist ja mõtisklemist olen ma jõudnud järeldusele, et nad küsivad, kes on lesk. See on Jumalaema. Kes on poeg? Meie Issand Jeesus Kristus. Vabamüürlus küsib: "Kas pole päästet lese pojale?"," lisas Salza.
"Seega ei ole see mitte ainult Kristusega seotud, vaid tegemist on Kristuse pilkamisega. Vabamüürlus ei usu, et Jeesus Kristus on tee ja tõde ja elu. Seega massoonidel pilkab ülestõusmistseremoonia katoliiklikku ülestõusmisusku, mille kohaselt ülestõusmine toimub läbi usu Jeesusesse Kristusesse," kritiseeris Salza.